Suveni on veel aega, kuid aktiivset puhkust on õige aeg planeerima hakata juba nüüd. Ilmselt oled kuulnud seiklusrikkaid lugusid, kuidas tuttavate tuttavad käisid suurel Aafrika mandril ja püüdsid elevante ning sõid end banaanideks. Oled vast mõelnud, et äkki peaks kord ka ise proovima. Milleks lükata toredat kogemust edasi?
MATTIAS – KOLUMBIA, BOGOTA
Mis? Noorteorganisatsiooni AIESEC programm „Discover The World“, mille kaudu saab välisriikides tegeleda laste ja noorte arendamisega erinevates valdkondades olenevalt projekti sisust.
Kellele? Üliõpilastele.
MATTIAS
Tingimused: Üliõpilase staatus ja hea inglise keele oskus.
Mida saab teha? Organiseerida üritusi erinevates maailma paikades, töötada mõne MTÜ juures, viia läbi erinevaid töötube,
tutvustada Eestit ja õpetada inglise keelt.
Muu: Kandideerida saab igal ajal ning projektide kestvus on 6–8 nädalat.
Miks otsustasid liituda AIESECi programmiga?
AIESECi kasuks otsustasin seetõttu, et ma ei teadnud muid organisatsioone, mis teevad välismaale vabatahtlikuks minemise nii kiireks ja sujuvaks. Samuti kiitsid organisatsiooni mitmed tuttavad, kes olid juba varem AIESECi kaudu vabatahtlikuna välismaal käinud.
Millised olid Sinu peamised tegevused?
Töötasin ühes keeltekallakuga koolis, kus õpetasin inglise keelt ja aitasin kooliõpilastel vanuses 6–18 praktiseerida keeleoskust. Seal veedetud aja jooksul leidus mul aega, et Kolumbias ka ringi reisida: ujusin Kariibi meres ja seiklesin Amazonase vihmametsas.
Miks on tudengina sellelaadsetes projektides kasulik osaleda?
Kõige lihtsam vastuküsimus on: „Millal siis veel, kui mitte tudengina?“ Vabatahtlikud projektid on minu meelest üks parimaid võimalusi, kuidas tudengina pikemaajaliselt ringi reisida ja võimalikult palju näha. Peale võimaluse leida uusi sõpru ning luua kontakte annab selline reisimisviis inimesele ka teistsuguse perspektiivi, kuidas maailma vaadata.
Meenuta mõnd eredamat sündmust või juhtumist.
Omamoodi ere seik oli see, kui Amazonases olles märkasin, et minust oli umbes meetri kaugusel üks ämblik. Selle all ei mõtle ma meile tuttavat õnneämblikku või mõnda muud väikest tegelast, vaid üht pikkade ja tugevate jalgadega monstrumit, mida naljalt sussiga maha ei löö.
MARILI – ITAALIA, SARDIINIA – NAPOL
Mis? Noorteorganisatsiooni AEGEE koordineeritud projekt suveülikool ehk õppeperioodiväliselt toimuv õppeprogramm erinevates Euroopa ülikoolides.
MARILI
Kellele? Üliõpilastele.
Tingimused: Kandideerija peab omama tudengistaatust ning programm toimub juunist oktoobrini.
Mida saab teha? Õppida läbi aktiivse tegutsemise ja sealjuures tutvuda ka kohaliku kultuuriga.
Muu: AEGEE infotunnid on 26. märtsil ja 1. aprillil kell 18.00 Domus Dorpatensise hoones (Raekoja plats 1). Lisainfo Facebookis AEGEE-Tartu lehel.
Miks otsustasid suveülikooliga liituda?
Otsustasin minna suveülikooli, sest tundsin, et mul on aeg suureks saada. Mõtlesin, et pean tegema asju, mida tõeliselt kardan, aga mida ei taha sellepärast tegemata jätta. Seega valisin endale katsumuseks suveülikooli, mis tähendas minu jaoks ainukese eestlasena reisimist tundmatusse kohta, kus mind ootasid võõrad inimesed ja tundmatu keskkond.
Miks on suveülikoolis osalemine tudengile kasulik?
Arvan, et iga tudeng peaks käima suveülikoolis, et näha milline unistuste ülikool tegelikult välja näeb. Sõna „ülikool“ tähendab suveülikooli kontekstis kõrgemat matemaatikat, mille käigus arvutatakse, mitme erineva riigi märjukest suudab organism taluda ja mitut itaallast tuleb enne musitada, kui saab eestlase kombel taas nurka isolatsiooni varjuda.
Too välja mõni ere mälestus.
Meie rahvusvaheline grupp tiirutas Sardiinias ringi ja liikus ühest sihtkohast teise autode rühmana, kuhu kuulus umbes 15 masinat. Kuna meil olid koos keevalise verega inimesed, siis sõidu ajal toimus igas autos pidu. See tähendas seda, et me tantsisime, laulsime ja tegime autoaknad lahti, et tunda kogu eluvoolu, mis neil hetkedel meist justkui läbi lainetas. Muretu mina, juuksed tuules lehvimas ja itaallaste ning teiste sõpradega päikseloojangu poole sõitmas ongi minu kõige ehedam ja väärtuslikum mäletus.
TRIINU – MOSAMBIIK, MAPUTO
TRIINU
Mis? Programmi Erasmus+ : Euroopa Noored projekt, mis võimaldab teha välisriigis 2–12 kuud vabatahtlikku tööd.
Kellele? 17–30 aastastele noortele.
Tingimused: Osalemiseks tuleb leida Eestist saatev organisatsioon ja välismaalt vastuvõttev organisatsioon ning seejärel kirjutada programmi Erasmus+ : Euroopa Noored projektitaotlus.
Mida saab teha? Panustada mõnesse kohalikku organisatsiooni või kogukonda.
Muu: Järgmine taotlustähtaeg on 30. aprillil. Pikaajalist teenistust (pikem kui kaks kuud) on võimalik läbida vaid ühe korra elus.
Miks otsustasid EVS (European Voluntary Service) projektiga liituda?
Euroopa vabatahtliku teenistuse peale olin mõelnud sellest ajast saati, kui võimalusest esimest korda kuulsin. Usun, et mõnes välisriigis kuni aasta jooksul töötamine on hindamatu kogemus, mis avardab maailmapilti ning annab noorele hulgaliselt uusi kogemusi. Kuna olen alati armastanud reisimist ning erinevaid kultuure, olin üsna kindel, et soovin ka vabatahtliku teenistuse võimalust kasutada.
Mis olid Sinu peamised ülesanded?
Töötasin Mosambiigi kohalikus lasteaias ning tegelesin 3–5aastaste äärelinna lastega. Ehkki suurimaks väljakutseks oli võõrkeeles enda mõtete selgitamine ja laste ohjeldamine, sain proovida veel mitmeid asju. Tegime lastega erinevaid kunstiprojekte ja õppisime mitmeid toredaid laule nii inglise kui portugali keeles. Samuti üritasin nende üsna üksluisetesse päevadesse tuua ka rohkem liikumist: tegime hommikuvõimlemist ning tantsisime. Lapsed said isegi Kaera-Jaani selgeks!
Miks on EVS projektides osalemine just tudengile kasulik?
Üks suur plusspool on võimalus maailma näha. Palju on rõhutatud, et EVS ei ole tasuta reisimine – usun, et see on veel palju enamat. Turistipildi asemel annab see võimaluse päriselt, kohalike kombel teises kultuurikeskkonnas elada.
Teine asi on töö – EVSiga saab noor inimene end proovile panna täiesti uues ning endale põnevas valdkonnas, olgu selleks siis töö noorte ja lastega, keskkond või ürituste korraldamine.
Kas EVS-iga vabatahtlikuks minemise protsess oli pigem keeruline või lihtne?
Kuna olin üks inimestest, kes projekti valmis kirjutas, oli mul tavapärasest suurem panus. Samas oli minekuprotsess lihtne – mind saatev organisatsioon Seiklejate Vennaskond aitas palju ning selgitas piisavalt kohustusi ja reegleid.
Millise tarkusetera võtad veedetud ajast kaasa?
Oluline, mida õppisin, on kindlasti see, et me ei pea Musta Mandri inimestesse suhtuma kahjutunde või haletsusega – meie elud on paljuski erinevad, ent tegelikult oleme kõik samasugused inimesed. Sain Mosambiigis aru, et mul on neilt väga palju õppida.
Meenuta mõnd eredamat mälestust.
On palju mälestusi, mida ma kunagi ei unusta: kuidas saabus talv ning lapsed tulid 18 soojakraadiga karvamütside ja vatijopedega lasteaeda, kuidas kohalikud astusid tänaval minu juurde ning ütlesid: „Anna mulle ka küpsist“, kuidas kastiautos kolmekümnekesi püsti seistes läbi linna sõitsime, kuidas kogukad vanatädid ennastunustavalt tantsivad ja huilgavad. Unustamatu oli ka see, kuidas lasteaialapsed hommikuti mulle vastu jooksid ning kallistustega peaaegu pikali lükkasid.
MARIA – HAWAII, OAHU SAAR
Mis? StudentTour, noorteorganisatsioon, mis vahendab noorte töö- ja reisiprogramme erinevatesse riikidesse, peamiselt Ameerikasse ja Austraaliasse.
MARIA
Kellele? Noortele vanuses 18–30 eluaastat.
Tingimused: Ameerikasse minejad peavad õppima täiskohaga akrediteeritud õppekavadel. Austraaliasse saavad minna kõik vanuse piiridesse jäävad noored. Ameerika programm toimub vaid suvevaheajal – USAs võib töötada maksimaalselt 15. maist 15. septembrini. Austraaliasse saab minna aasta ringi ja kuni kaheks aastaks.
Mida saab teha? Töötada.
Miks otsustasid StudentTouri projektis osaleda?
Mulle tuli meilile kiri, et ülikoolis tutvustatakse StudentTouri Work&Travel USA programmi, millega on võimalik minna suveks USAsse töötama ja puhkama. Läksin programmi tutvustust kuulama ning kui sain teada, et suveks on võimalik minna sellisele paradiisisaarele nagu Hawaii, hakkasid mu mõtted juba konkreetsemaid ilminguid moodustama.
Miks on Sinu arvates just tudengitel kasulik säärastel projektidel kaasa teha?
Kui noorena ei reisi, siis millal veel? Soovitan kõikidel tudengitel, kel vähegi võimalik, sellistest projektidest osa võtta, kuna see muudab elu huvitavamaks. Alguses kartsin ma väga, sest ma pole seiklejatüüpi ja julge inimene, kuid astusin oma mugavustsoonist välja ja nii kaugele kui võimalik. Käisin teises maailma otsas ja lähen kindlasti kunagi Oahule tagasi.
Millega välismaal veedetud aja jooksul tegelesid?
Töötasin hommikusöögirestoranis Cream Pot, kus serveeriti nii tavalisi kui ka sufleepannkooke, vahvleid, omlette jm. Tundsin end seal nagu Alice Imedemaal. Minu ülesanneteks oli tutvustada klientidele menüüd, võtta neilt tellimusi, viia sööke−jooke lauda ja hiljem ka laudu koristada. Kuna restoran oli avatud 6.30–14.30, siis olid õhtud vabad.
Millise tarkusetera võtsid veedetud ajast kaasa?
Oma mugavustsoonist tuleb välja astuda, mine tea, mis imelisi asju juhtuda võib.
Meenuta mõnd eredamat mälestust.
Arvan, et eredaimaks mälestuseks võib pidada seda, kui käisin esimest korda koos sõbrannaga surfamas. Eemalt oli tore vaadata, kuidas professionaalsed surfarid lainetel liuglevad, kuid tegelikult ei olnud surfilauale saamine ja seal püsimine üldse lihtne. Paar korda õnnestus isegi püsti saada, aga mitte kauaks. Õnneks märkas meid üks kohalik abivalmis noormees, kes jagas natuke õpetussõnu ja ütles, et sellest pole midagi, kui me püsti ei saa, võime olla kõhuli laual ja ta lükkab hoo sisse, kui laine tuleb. Olime nõus ja nii saimegi tunda, mida tähendab lainel liuelda.
Autor: Laura Porovart