Gümnaasium, ülikool, rikkaks – just sedaviisi kõlab veidi kohandatud lause ühiskonna poolt oodatavast haridusteest ja selle jätkust. Ometi olen praeguseks hetkeks jõudnud olukorda, kus gümnaasium on läbi ja ega rikkuski kaugel ole, kuid muutunud on vahepealne – olen lisaks ülikooliõpingutele omandamas ka kutseharidust.
Õpinguid kutsekoolis ei alustanud ma aga kohe pärast keskkooli, vaid erinevate edetabelite põhjal maailma saja parima kõrgkooli hulka kuuluvas Aarhusi Ülikoolis Taanis, kus asusin õppima rahvusvahelise kommunikatsiooni ja multimeedia erialal. Õpe oli sobiv, kuid linna väiksuse ja eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu otsustasin pärast esimest semestrit naasta kodumaale.
Äkiline suunamuutus
Täiendamisvõimalusi otsides avastasin enda jaoks üllatuslikult Tartu Kutsehariduskeskuse loodusturismikorralduse eriala, mille saab keskhariduse baasil omandada kahe aastaga. Mulle kui loodus- ja reisimishuvilisele noormehele tundus see igati sobivat.
Minu jaoks oli nn vastuvoolu liikumist omamoodi huvitav alustada: kutseõpinguplaani tuttavate ja sõpradega jagades läksid nii mõnegi kaaslase silmad pärani ning suule ilmus varjatud muie.
Minu jaoks oli nn vastuvoolu liikumist omamoodi huvitav alustada: kutseõpinguplaani tuttavate ja sõpradega jagades läksid nii mõnegi kaaslase silmad pärani ning suule ilmus varjatud muie. Taolise karjäärivaliku tavapäratust ilmestab ka 2012. aastal Praxise poolt tehtud uuring, mille kohaselt suundus toona kutsekooli vaid 7% gümnaasiumilõpetajatest.
Varasemate õpilasrohkete klassidega võrreldes oli kutseõpe esialgu üllatav, sest esimese poolaasta vältel jäi mu kursusel sõelale vaid kümme õpilast, kellel igaühel põnev taust ja lugu. Erinevalt levinud stereotüübist kutsekooli õpilastest kui laiskadest lontrustest, kes asuvad ülikooliharidust omandavatest õpilastest erialase kompetentsuse poolest madalamal tasemel, olen veetnud kaks aastat inimestega, kes tunnevad õpitava eriala vastu suurt kirge ja huvi. Grupi keskmine vanus ulatub ligi 30ni – kui pooled on võrdlemisi kogenematud, siis mitmetel on erialast töökogemust üle kümne aasta, mistõttu saab kogemustel põhinevaid õpetusi lisaks õpetajatele ka praktikutest kaasõpilaste käest.
Kaks kooli, kolm kodu
Kutsekooli õpilaseks saamisele järgnenud sügisel astusin samal ajal ka Tartu Ülikooli. Asusin õppima ettevõttemajandust, milles nägin võimalust oma kahte õppekava ühildada. See valik tähendas aga vajadust väga põhjaliku ajaplaneerimise järele.
Olen mõistnud seda, et olgu tegemist majandustudengi, ajakirjaniku või juristiga, teiste seast välja paistmiseks tuleb teha rohkem, kui kohustuslikus õppekavas ette nähtud.
Loodusturismikorraldus on siiamaani üks mitmetest Tartu Kutsehariduskeskuse sessioonõppega erialadest, mis tähendab nelja nädalat iseseisvat tööd ning ühte nädalat arvestusi. Kui neli nädalat ülikooli ja iseseisvat õppetööd on sõltuvalt inimesest võimalik omavahel üsna muretult kombineerida, siis mõlema kooliga ühtiv nädal on logistiliselt kordades keerulisem: olen saanud püsikliendiks linnaliini bussis number 4, millega sõidan koolide „kontaktnädalal“ päevas kaks korda ühest linnaotsast teise ja tagasi.
Planeerimise teeb lisaks Tartu Ülikooli paindlikkusele kergemaks ka Tartu Kutsehariduskeskuse poolne vastutulelikkus – keskhariduse baasil õppijate puhul võetakse iseenesestmõistetavalt, kui õpilased peavad töö või teise kooli tõttu paar minutit varem lahkuma või mõnest ainest puuduma. Peaasi, et lõpuks saaks teema selgeks ja vajalikud tööd tehtud.
Lõputud valikud
Praeguseks hetkeks on mul pärast kahte õppeaastat jäänud kutseõppe läbituks kuulutamiseni vaid lõputöö viimistlemine. Kogemus on avardanud mu silmaringi lisaks erialastele teadmistele ka Eesti haridusmaastikul toimuva kohta. Olen mõistnud seda, et olgu tegemist majandustudengi, ajakirjaniku või juristiga, teiste seast välja paistmiseks tuleb teha rohkem, kui kohustuslikus õppekavas ette nähtud. Tänapäeval on võimalusi ja valdkondi, milles end arendada, lõputult – tuleb neist vaid kinni haarata ning saadud kogemused ja teadmised enda kasuks tööle panna.
Autor: Uku Lilleväli