Kas oled kuulnud neist väljakutsetest, mida üks tõeline Tartu Ülikooli tudeng peab läbi tegema? Ta peab ületama uhke Tartu kuldse värava silla (loe: Kaarsilla), suplema armunud tudengite skulptuuriga dekoreeritud purskkaevus, kukkuma õnnetult läbi närvesööval eksamil (mida tuleks igal juhul muidugi vältida) jne. Kui oled kõik eespool mainitud tegevused ära teinud, võiksid kaaluda sootuks midagi eripärasemat – tudengivarju võtmist.
Tudengivari on silmad-kõrvad lahti ringlev gümnasist, kes võib olla ebakindel oma tuleviku suhtes ning ajendatult uudishimust ja soovist tutvuda erinevate erialadega tahab tunda ülikoolielu hõngu. Tartu Ülikooli tudengivarju programm pakub võimalust teha läbi üliõpilase ja õpilase vaheline tutvumispäev terve õppeaasta ulatuses. Kuna tulevasi ülikoolirebaseid on palju ja erialasid mitmeid, siis oleks matemaatiliselt korrektne, kui varjutatavate tudengite hulk harmoniseeruks eelnevate arvudega. Selleks, et tudengivarju programmi võrrand toimiks, on sulle, aktiivsele tudengile, esitatud väljakutse liituda “varjupaigaga”. Täpsem info: www.ut.ee/et/tudengivari.
Kolm noort naistudengit olid nõus jagama oma kogemusi tudengivarju projektist, et luua väljakutsest visuaalne ettekujutlus.
Miks otsustasite liituda tudengivarju programmiga ja millal te seda tegite?
Maali Pruul (füsioteraapia, 2. kursus): Käisin terve gümnaasiumiaja tudengivarjuks, nii et võiksin liitumiseks pidada juba 2011. aastat. Tudengina liitusin kohe esimesel kursusel ehk 2014 sügisel. Gümnasistina otsisin võimalust mitmekesistada enda tavalist koolinädalat ja uurida mitmesuguseid tulevikuerialasid. Tudengina liitusin peamiselt väga positiivse isikliku kogemuse põhjal. Lisaks oli soov tutvuda uute toredate inimeste ja potentsiaalsete kaasüliõpilastega.
Liina Hirv (õigusteadus, 3. kursus): Mäletan, kui laiali mu mõtted olid gümnaasiumiajal seoses edasiõpingutega. Pealegi olen ise pidevalt rääkinud sellest, kuidas noored teevad läbimõtlemata karjäärivalikuid. Tudengivarju võtmine on üks võimalus aidata noori selle valiku juures. Nii otsustasingi, et mu sõnad ja teod võiksid olla kooskõlas, ja tegin selle väikese sammu võtta tudengivarjud.
Karina Siimberg (geenitehnoloogia, 3. kursus): Kuna osalesin ise gümnasistina programmis, tundus loomulik ka ise varjutatavaks hakata. Programmis osalemine ei nõua ju erilist vaeva ja võimalus on tutvuda uute inimestega. Liitusin programmiga teisel kursusel.
Kuidas tudengivarjupäev kulges? Juhtus midagi põnevat?
Karina: Minu jaoks kulges kõik ootuspäraselt ehk nagu tavaline koolipäev ikka. Usun, et gümnasistile oli kõik uus ja huvitav. Mäletan, nagu see oleks alles eile olnud, kuidas ma ise 12. klassis geenitehnoloogia tudengit varjutasin. Kõik need huvitavad praktikumid, seminarid, loengud – ma tahtsin kohe ülikoolielust osa saada! Usun, et minu tudengivarje valdasid samad emotsioonid.
Liina: Üldiselt rahulikult. Huvitav oli seletada kellelegi teisele, miks me midagi teeme. Endale tundub kõik juba iseenesestmõistetav, ent teisele seletades hakkad ka ise asju värske pilguga üle vaatama ja küsima selle mõistlikkuses.
Maali: Tegelikult oli mul isegi kaks päeva, üks ametlik ja teine kujunes sujuvalt (üks teise kursuse tudeng tõi enda varju meie massaažipraktikat vaatama ning ma siis kutsusin ta enda juurde ja juhendasin). Mõlemad päevad läksid väga hästi. Midagi ülierilist ei juhtunud, kuid mõlemal korral leidsin, et meil on üks suur ühine huvi. Nimelt tegeleme kõik tantsimisega.
Kas te oleks nõus uuesti olema varjutatav tudeng? Miks?
Maali: Kindlasti olen. Mulle meeldib kohtuda uute inimestega ja jagada enda kogemusi. Lisaks on tänu sellele koolipäev palju huvitavam. Mul on hea meel, kui keegi varjudest saab just tänu sellele kogemusele kinnitust enda soovile seda eriala õppima hakata.
Karina: Absoluutselt! Mulle meeldib aidata noortel jõuda selgusele oma erialavalikus ja seega tulevikuplaanides. Omast käest ju teada, et see on tähtis, kuid paljude jaoks lausa raskeim otsus gümnaasiumi lõpus.
Liina: Jah, kindlasti. Sel sügisel nägin esmakursuslaste hulgas tudengit, kes möödunud kevadel käis mu tudengivarjuks. Omamoodi hingerahu, et näe, olen aidanud ehk kellelgi leida oma rada.
Millist kasu tõi teile see kogemus?
Liina: Esiteks, ma võin kindel olla, et mu erialal õpib paar asjatundlikumat tudengit, ja sellega olen ma oma valdkonda edasi aidanud. Teiseks, nagu juba eespool ütlesin, juhtis see mind uuesti mõtestama õppetöö käigus tehtavat. Kolmandaks, vahel on lihtsalt tore!
Maali: Sain endale juurde kaks tuttavat ja veetsin nendega toreda päeva. Lisaks sain kinnitust, et mulle meeldib minu eriala.
Karina: Mul oli puhas rõõm näha üht oma tudengivarju 1. septembril oma eriala tuutoritunnis. Varjutamine oli läinud asja ette! Samuti on eriala promomine mulle kogu aeg hingelähedane olnud ja uued kogemused tulevad alati kasuks.
Autor: Mari-Liis Korkus