Kiisud, lehmad ja pakendis kana. Mida loomaarstid tegelikult teevad?
Vastus sellele küsimusele tundub ilmselge. „Kõige lihtsamalt öeldes peab loomaarst oskama ravida kõiki loomi: koeri, kasse, veiseid, sigu, hobuseid, närilisi, eksootilisi loomi, linde ja lisaks veel isegi kalu,“ selgitas Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Seltsi juhatuse esimees Liis Uusaed. Tegelikult ei õpi loomaarstid ainult loomi ravima, vaid ka toiduhügieeni ja turvalisuse kohta. Just nemad töötavad selle nimel, et inimese toidulauale jõudev loomne toit oleks ohutu. Seda alustades seadusandlusest ja lõpetades sellega, et näiteks lihatööstuses pakitud toiduained või poes müüdav piim oleksid tervisele ohutud.
„On selge, et kõik ei saagi ühte inimest huvitada ja seetõttu on meil kuuendal kursusel võimalik valida üks praktiline suund: väikeloomade meditsiin, suurloomade meditsiin või toiduhügieeni suund,“ rääkis Uusaed. Muidugi on peale ülikooli lõppu võimalik tegeleda ka teiste loomaliikidega, et inimene jõuaks selle osani veterinaarmeditsiinist, millele ta pühenduda soovib. „Viimasel ajal on hakanud ka veterinaarias levima spetsialiseerumine, kus üks arst tegeleb näiteks ainult neuroloogiaga või ortopeediaga. Mõni teine on pühendanud ennast hoopis nahahaigustele või tegeleb kõigega, mis puudutab silmi ja silmahaigusi,“ kirjeldas Uusaed veterinaaride laiaulatuslikku tööpõldu.
Inimeste suhtumine loomaarstindusse on aja jooksul muutunud. „Kui kunagi jäid väiksemad koduloomad, nagu kassid ja koerad tihtipeale vajaliku ravita, siis tänapäeval on inimeste teadlikkus veterinaariast ja oma lemmikute hoolitsemisest kasvanud,“ selgitas Uusaed. Tema sõnul erineb suhtumine loomameditsiini suuresti põlvkonniti. „Mida vanem põlvkond, seda rohkem võib tunnetada, et loomade, eriti väikeloomade ravimisse ei usuta või ei peeta seda koguni üldse vajalikuks. Vanasti oli igas piirkonnas oma loomaarst, kes enamasti tegeles suurloomadega, nagu veised, sead ja hobused. Klassikalised lemmikloomad kass ja koer jäid tihtipeale ravita või siis raviti neid suurloomade raviskeemide järgi. Tänapäeval on väike- ja suurloomade meditsiin suuresti lahku löödud.“
Õnneks on aja jooksul inimeste teadlikkus kasvanud. Aina rohkem külastatakse loomaarste ja pannakse tähele lemmiku muret. „Kindlasti oleneb väikeloomade ravimine ka omaniku rahakotist, kuna teadupärast ei ole loomadel haigekassat. Küll aga muutub järjest populaarsemaks loomade kindlustamine, mistõttu on omanikel turvalisem tulla loomaga kliinikusse, kartmata kontimurdva raviarve pärast mõne tõsisema probleemi korral,“ sõnas Uusaed.
Lemmikloomade kõrval ei tohi ära unustada suuremaid loomi ja nende heaolu. „Veterinaarid näevad iga päev vaeva, et farmerite ja loomaomanike teadlikkust tõsta. Et ka kõigil lehmadel, sigadel ja hobustel oleks hea ja elamisväärne elu ning et ka produktiivloomade õigused oleksid tagatud,“ rääkis Uusaed. Vastavalt põllumajandusloomade heaolu nõukogule on igal loomal viis vabadust: olla vaba janust ja näljast; ebamugavusest; valust, vigastustest ja haigustest; hirmust ja kannatustest ning vabadus loomaomasele käitumisele. Suurloomade meditsiini puhul pööratakse järjest enam tähelepanu kogu karja tervisele ja ka sellele, et loomade elukeskkond oleks neile sobilik ja turvaline, mis ennetab haiguste teket. Haigestumisel ei oodata, et äkki saab loom ise terveks, vaid kutsutakse kohe loomaarst, kes selgitab välja probleemi ja selle allika.
„Ühiskond on juba praegu muutunud palju loomasõbralikumaks, kuid kindlasti on meil veel eesmärgi suunas palju minna. Iga järgmise põlvkonnaga muutuvad inimesed järjest teadlikumaks ja teadvustavad endale, et loom ei ole mänguasi,“ arvas Uusaed. Samuti on oluline loomadele elementaarsete teadmiste õpetamine ja nende sotsialiseerimine. Kindlasti ei tohiks kahelda arsti juurde minekus, kui tekib kahtlus, et loomaga pole kõik korras. „Käige nendega regulaarselt vaktsineerimas, andke ussirohtu ja armastage neid. Te olete kõik, mis neil on,“ võttis Uusaed teema kokku.
Kaisa Laur