Kui Queen kirjutas 80ndate lõpus sõnad „I want it all and I want it now“ ja „So much to do in a one lifetime“, ei olnud veel olemas nutitelefone, internetti ega sotsiaalmeediat, kuid ometi tundus juba siis, et tahaks kõike ja korraga. Täna on need vahendid olemas, mis jätavad mulje, et kõike tulekski korraga teha. Sellist arusaama võib kohata kõikjal, kuid eriti kiirelt levib see noorte aktivistide seas. See on muidugi suurepärane, et noored jõuavad kooli, töö, eraelu ja kõige muu kõrvalt veel näiteks tudengiorganisatsioonides südameteemadega tegeleda ja sellega meie ühiskonda palju paremaks muuta. Tihti aga juhtub, et armastatud teemaga tegeletakse nii palju ja intensiivselt, et tulemuseks on läbipõlemine.
Tudengiorganisatsioonid on iseenesest väga positiivne nähtus. Ricardo Montelongo leidis selleteemalises kirjanduse ülevaates (2002), et tudengiorganisatsioonidesse kuulumine suurendab rahulolu kogu ülikoolikogemusega, suurendab sidusust kooli kogukonnaga ja parandab intellektuaalset arengut. Minu hinnangul väljendub tudengiorganisatsioonide võlu eelkõige n-ö katsetusväljaku pakkumises – noored saavad end proovile panna organisatsioonis töötades või seda juhtides ja omandada selle kaudu vägevaid kogemusi kogu eluks. Seejuures on katsetamine suhteliselt riskivaba, sest mängus ei ole suuri rahasid ega kellegi otsest heaolu. Tudengiorganisatsioonides või muudes vabaühendustes tegutsemine muutub aga negatiivseks siis, kui ei osata piiri pidada.
Vabatahtlik töö ei ole (enamasti) ajaliselt piiritletud, sellega tegeletakse pidevalt ja teiste tegevuste kõrvalt. Selline korraldus suunab inimesi multitaskima ehk rööprähklema. Mitme ülesande korraga tegemine aga vähendab efektiivsust (kuni 40%) ja suurendab vigade tõenäosust (Atchley, 2010). Selle tõttu kannatavad ka pikaajaline mälu ja loovus. On tõestatud, et pidev rööprähklemine tööl tekitab emotsionaalset kurnatust, väsimust ja läbipõlemist (Pikos, 2017). Kui tööks kulub rohkem aega, jääb loomulikult vähem aega puhkamiseks. Kui lisada sellele veel emotsionaalne väsimus, paar suuremat ebaõnnestumist või ebavajalikke takistusi, ei olegi läbipõlemine enam kaugel. Seega, isegi kui noored armastavad seda, mida nad teevad, kurnab liigne töötamine nad siiski lõpuks läbi.
Läbipõlemine ei ole binaarne nähtus, vaid esineb staadiumitena. On oluline, et tudengiorganisatsioonid oskaksid neid ära tunda, et õigel hetkel n-ö pidurit tõmmata. Christina Maslachi, Susan E. Jacksoni ja Michael P. Leiteri on ühed tuntuimad läbipõlemisega tegelenud teadlased. Nende uuringute alusel jaguneb läbipõlemine kolmeks staadiumiks:
„I want to break free“ ehk jõuetus (emotional exhaustion)
Jõuetuse tunne tekib reaktsioonina kõrgetele nõudmistele ja pidevale ülekoormusele. Selles staadiumis tunneb inimene, et ta ei suuda ülesandeid lõpuni lahendada, isegi kui tegemist on lihtsate tegevustega, millega ta muidu hästi hakkama sai.
„I’m going slightly mad“ ehk võõrandumine ja küünilisus (depersonalization)
Selles staadiumis pole inimene võimeline tegelema tööga, mis muidu põnevust tekitas. Inimene võõrandub, muutub teiste suhtes enamasti küüniliseks ja negatiivseks.
„Keep yourself alive” ehk ebaefektiivsus (reduced personal accomplishment)
Selles staadiumis pole inimene enam motiveeritud oma tööd jätkama. Ta kogeb enamasti madalat enesehinnagut ning alavääristab oma töötulemusi.
Mida varem läbipõlemist märgatakse, seda kiiremini on võimalik leida meetodeid sellest välja tulemiseks. Selleks on mitmeid meetodeid. Indiviidi tasandil soovitatakse tegeleda ühe tegevusega korraga ja lülitada tööd tehes igasugused segajad (nt telefon ja meilid) mõneks ajaks välja (Atchley, 2010). Tudengiorganisatsioonid ise saavad samuti palju ära teha selleks, et nende liikmed läbi ei põleks. Näiteks tasub mõelda tööaja piiramisele, koosolekute ülesehituse läbimõtlemisele ja muule sellisele, mis muudab tööd konkreetsemaks ja seega lihtsamini hoomatavamaks. Juhiseid organisatsioonikultuuri parandamiseks annab Tervisliku Tudengiorganisatsiooni Mudel, kuid ka lihtne Google otsing annab mitmeid kasulikke nippe.
Ehkki läbipõlemine on vastik, ei tohiks selle hirmus elu elamata jääda. Tudengiaja maksimaalsel kasutamisel on meeletult plusse ja nendest ilma jäämine oleks kahjulik nii tudengitele endale kui ühiskonnale laiemalt. Siiski tasub oma tegevus hästi läbi mõelda, aega planeerida ja enda eest hoolitseda. Siis saab läbipõlemisele vabalt „don’t stop me now, I’m having such a good time“ öelda.
Karoli Noor
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsioonijuhtimise magistrant
Üliõpilaskonna Sihtasutuse tegevjuht
Viidatud allikad:
Atchley, P. (2010). You Can’t Multitask, So Stop Trying. Harvard Business Review. Kasutatud 25.11.2018. https://hbr.org/2010/12/you-cant-multi-task-so-stop-tr
Maslach, C., Jackson, S. E., Leiter, M. P.(1986). Maslach burnout inventory (Vol. 21, pp. 3463-3464). Palo Alto, CA: Consulting Psychologists Press.
Montelongo, R. (2002). Student Participation in College Student Organizations: A Review of Literature. Journal of the Indiana University Student Personnel Association. 50-63. http://scholarworks.dlib.indiana.edu/journals/index.php/jiuspa/article/download/4617/4240
Pikos, A.K. (2017). The causal effect of multitasking on work-related mental health: The more you do, the worse you feel. Hannover Economic Papers (HEP) No. 609, Leibniz Universität Hannover, Wirtschaftswissenschaftliche Fakultät, Hannover http://hdl.handle.net/10419/172863