Töötav tudeng – isemajandav noor või vilets õppur?

Ülikooliaega ei peaks veetma üksnes õppides. Organisatsioone, millega liituda, on seinast seina ja igaüks peaks leidma endale sobiva. Mis oleks, kui liituda mõne organisatsiooni asemel hoopiski töökollektiiviga?

Täiskoormusega õppimine on ajaliselt võrdne või isegi mahukam kui täiskohaga töö. Miks peaks keegi selle kõrvalt veel tööd teha tahtma? Töötan, et maksta üüri ja osta süüa,” ütleb kolmanda kursuse filosoofiatudeng. Temaga nõustuvad ilmselt ka paljud teised – Eurostudenti 2013. aasta uuringus nimetasid 63% töötavatest tudengitest seda peamiseks põhjuseks, millele järgnes elatustaseme tõstmine, mida pidas oluliseks ligi pool vastanuist. Samas on ka neid, kes töötavad, et kogemusi saada. „Õpin inglise keelt ja kirjandust ning teen kõrvalt tõlketööd, mis annab tulevikuks kogemusi ja CV-le pikkust ja sisukust,” põhjendab üks tudeng oma otsust kooli kõrvalt töötada. Sarnaseid vastuseid leiab nii Eurostudenti kui ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna 2011. aasta uuringust „Üliõpilaste töötamise fenomen Eesti kõrghariduses”.

Erialane töö kui saatuse kingitus 

Oleks ideaalne, kui kooli kõrvalt peetav töökoht on ka erialaga seotud, kuid selline amet õnnestub leida vaid vähestel, eriti bakalaureuseõppes. Esimesel õppeastmel leiab mitmeid alternatiivseid ameteid nagu ettekandja, laste sünnipäevade korraldaja, klienditeenindaja või tantsutreener. Viimasena töötab kolmandal kursusel sotsioloogiat tudeeriv neiu, kes nendib: „Annan lastele tantsutunde, mida ääretult naudin, kuid samas sooviksin teha erialast tööd. Loodan, et see võimalus avaneb magistritasemel.” Samas on ka neid, kes on juba esimeses õppeastmes erialase töökoha leidnud, näiteks teise kursuse keemiatudeng, kes annab keskkooliõpilastele järeleaitamistunde. „See on hea viis baasteadmisi pidevalt meeles pidada ja koormus pole samuti väga suur,” leiab noormees.

Magistriõppes on töötamine pea kohustuslik. Eurostudenti uuringu kohaselt peab kolmveerand töötavatestmagistrantidest just töötamist enda peamiseks tegevuseks. „Kui bakalaureuse ajal oli vanemate toetus kuidagi iseenesestmõistetav, siis nüüd tundub majanduslik iseseisvus tähtsam,” leiab inglise keele magistriõppes tudeeriv neiu, kes töötab keeltekoolis. „Praegu pole ma veel kindel, kas lõpetan ülikooli nominaalajaga,” lisab ta.

Kui töö ja kool võivad teineteist segama hakata, siis mis veel vabast ajast või sotsiaal- ja eraelust rääkida?

Erandid kinnitavad reeglit

Sageli on kuulda fraasi „töötab kooli kõrvalt”, mis viitab pigem koolile kui prioriteedile. Samas pole väärtushinnangud kivisse raiutud ning võivad eneselegi märkamatult muutuda. Siinkohal toon head ajakirjanduslikku tava eirates näiteks iseenda. Kui esimesel semestril olid õpingud kindlalt esikohal ja üheski loengus töö tõttu käimata ei jäänud, siis juba teisel poolaastal märkasin, et üha enam kattus tööpäeva algus mõne loenguga. See pole üldse haruldane nähtus. Sarnast prioriteetide muutust nendib ka ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppiv kolmanda kursuse noormees: „Osad loengud on väga passiivsed, kust puudumist ei panda tähelegi, seega on väga lihtne nende ajal hoopiski tööle minna. Seminarid on teine asi, seal kontrollitakse sageli ka kohalolijaid.”

Kui töö ja kool võivad teineteist segama hakata, siis mis veel vabast ajast või sotsiaal- ja eraelust rääkida? „Tööle minekuga jääb enda jaoks aega vähemaks ja nii mõnedki üritused, kuhu kaastudengid lähevad, jäävad mul vahele,” nendib teisel kursusel õigusteadust õppiv neiu, kes käib poole kohaga tööl. „Tahaksin jõuda päriskoju rohkem kui kool ja töö seda lubavad,” räägib üks geoloogiatudeng. Kuna nii õpingud kui ka töötamine on ajamahukad ja väsitavad ettevõtmised, tuleb nii mõnigikord teha valik nende ja sõpradega ajaveetmise või une vahel.

On ka neid, kes kahe niigi mahuka tegevuse kõrvalt jõuavad teha veelgi rohkem. Näiteks üks teise kursuse keemiatudeng jaksab nii õpingute kui ka kohvikus töötamise kõrvalt kaasa lüüa ka noorteorganisatsioonis, käia kaks korda nädalas trennis ning seejuures elada üpris aktiivset seltsielu. „Lähtun mõttest, et kes teeb, see jõuab, ja kasutan kõiki oma ressursse võimalikult optimaalselt. Naudin õpinguid alal, mis mulle tõeliselt meeldib, tööl hoiavad mu meeleolu üleval head töökaaslased, organistasioonis saan olla ühiskondlikult aktiivne ning trenn tasakaalustab intensiivset vaimset tööd. Mul on selline elurütm, kus pidusid polegi vaja, vahel lihtsalt paari sõbrannaga filmi vaatamisest ja jutustamisest piisab,” räägib neiu.

Vahel tuleb aga rohkete tegemiste arvelt teha ohverdusi. „Ilmselt oleksin koolis edukam, kui ainult sellele püheduksin,” nendib kolmanda kursuse sotsioloogiatudeng. „Töö ja muud toimetused võtavad suure osa vabast ajast ja kuigi enamikesse loengutesse jõuan, jääb iseseiva töö aega väheks.”

Suhtumise küsimus

Õppejõududel on antud teemast oma nägemus. „Madalamates õppeastmetes on töötamist seminaride, kontrolltööde ja grupitööde toimumisega keerukas ühildada. See on raske üliõpilasele ja väga frustreeriv õppejõudude jaoks, kes on erandite tegemise ehk lisatöö surve all,” ütleb majandusteaduskonna õppeprodekaan Krista Jaakson. „Tulemuslikkuse mõttes on kõige probleemsem töötamine doktoriõppes. Kui magistritöö suudab tahtejõuline tudeng päevatöö kõrvalt ära kirjutada, siis doktoritöö nõuab sedavõrd palju ja järjepidevalt aega, et väga vähesed on selleks võimelised.” Krista Jaakson oli ka üks uuringu „Üliõpilaste töötamise fenomen Eesti kõrghariduses” läbiviijatest ning oli üllatunud, kui leidis, et paljud üliõpilased ei teadvusta töö mõju haridusele: „Töötavad üliõpilased suudavad kasutada ainult väikest osa võimalustest, mida neile ülikoolides pakutakse.”

„Üliõpilastega, kes toovad tööl käimist pidevalt ettekäändeks, on keerulisem suhelda,” nendib matemaatika instituudi õppejõud ja teadur Julia Polikarpus. „Kui üliõpilane on tööl käimise toonud põhjuseks ühe korra, näiteks kui ei sobi järeltöö aeg, olen püüdnud vastu tulla. Suhtun hästi nendesse töölkäivatasse tudengitesse, kes saavad õppetööga kenasti hakkama, sest on selge, et üliõpilane vajab äraelamiseks sissetulekut.” Teisalt leidub ka juhtumeid, kus on õpingud töö tõttu kannatanud: „On olnud juhuseid, et lepime tudengiga erinevad konsultatsiooni või järeltöö ajad kokku ning üliõpilane ei tule kohale. Lõpuks jääb õppeaine positiivselt läbimata, millest on väga kahju. Samuti on olnud eksamil või kontrolltööl üliõpilasi, kes on eelmisel päeval või ööl tööl olnud ning ilmselgelt väsinud, seega on õppeaines saadud tulemus selle võrra madalam.”

Võimalusi õpingute kõrvalt tööd teha leidub seinast seina ning nagu näha, on kooli kõrvalt töötamine keeruline, kuid kindlasti mitte võimatu. Alati ei pea seejuures tegema ka õppeedukuses ja seltsielus suuri mööndusi.

Autor: Maili Tirel

 .