Pikad päevad raamatute ja arvuti taga tuupimist on nüüdseks nii esmakursuslastele kui staažikamatele tudengitele tõestanud, et tähenärimine kõhtu ei täida. Ja ehkki toidujutte on kõikvõimalikud roosad ja mitteroosad väljaanded täis, pole harilikule tudengile reaalsuses kasu lõpututest la dolce vita moodi soovitustest ja retseptidest, mis tutvustavad gastronoomiamaailma selle täies maitsekuses, kuid ei arvesta tudengi piiratud aja-, motivatsiooni- ja raharessursiga. Ometi on söömine ainus töö, mis toidab ja millest sõltub otseselt meie tervise käekäik. Mida (ja kuidas) süüa, et aju töötaks täistuuridel ja rahakott ei protesteeriks?
Ära usalda teisi – tee ise!
Ehkki poolfabrikaadid on justkui maitsev ja kiire lahendus tühjale kõhule, tasub enne järjekordse einevõileiva või vaakumisse pakendatud „koduse prae” haaramist lugeda tootekoostist, milles on tõenäoliselt esindatud ebatervislike koostisosade klassika: suures koguses suhkrut, soola ning teisi säilitus- ja värvainetest paharette.
Ehkki poolfabrikaadid on kiire lahendus tühjale kõhule, tasub enne einevõileiva või vaakumisse pakendatud „koduse prae” haaramist lugeda tootekoostist
Seega tee toit ise ning pööra tähelepanu esiteks tooraine kvaliteedile ja seejärel toidu valmistamisviisile. Esimese puhul on tähtis jälgida koostist. Esialgu tüütu, kuid kujuneb kiirelt harjumuseks, mis muudab oluliselt toitumise kvaliteeti. Eelista võimalusel alati võimalikult väikese kahjulike lisaainete sisaldusega toiduaineid; teraviljatoitude (riis, pasta, leib, hommikuhelbed jne) puhul aga täisteraviljast tehtud produkte.
Valmistamisviisiga on lugu lihtsam – võimalikult vähe praadimistehnikat, rohkem keetmist ja aurutamist; rafineeritud toiduõlid vahetada väherafineeritud õlide vastu (oliiviõli, kookosõli jms) ning toidu maitsestamisel taltsuta soolatopsi järele haaravat kätt. Köögiviljade valmistamisel töötle neid nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, et kasulikud ained söögitegemisele kuluva aja jooksul ära kõrvetatud ei saaks.
Ravim tuleviku vaevuste tarbeks
Valmistamisviisiga on lugu lihtsam – võimalikult vähe praadimistehnikat, rohkem keetmist ja aurutamist
Söömine viisil, mil lisaks naudingulisele aistingule oleks toidust reaalselt kasu ka kehale, on paradoksaalne ettevõtmine, mis kulutab palju energiat, kuid annab tagasi veelgi rohkem. Ehkki rangelt seatud toitumisplaani pole tüüpjuhtudel tudengil aega ega tahtmist järgida, tasub tervist silmas pidades süüa selliselt, et organismi efektiivseks tööks nõutud ainete vajadus oleks kaetud. Tudeng, väsimatu ajugümnastik, peab arvestama, et mälu tööks on väga olulised valgud ja oomega-3- ja oomega-6-rasvhapped, samuti tsink, B-grupi vitamiinid ning antioksüdandid. Rasvhapete saamiseks arva oma toiduainete hulka kala (või eelarve kontrolli all hoidmiseks kalaõli, mida saab apteegist) ning oliivi-, päevalille-, seesami-, kookos- või kõrvitsaõli (võid neist ühiselamu köögiruumi kokkuhoiule mõeldes valida ka ainult ühe); B-grupi vitamiine ja tsinki saab näiteks täisteratoodetest, pähklitest, mandlitest, seemnetest ning munast. Antioksüdante leiab lisaks rohelisele teele ka vikerkaarevärvi toidust ehk värsketest ja vähetöödeldud juur- ja puuviljadest, mida tasub süüa nii vahepalana kui põhitoidu osana.
Tudengi, väsimatu ajugümnastiku jaoks on väga olulised valgud ja oomega-3- ja oomega-6-rasvhapped, tsink, B-grupi vitamiinid ning antioksüdandid
Üldiselt toitumist silmas pidades on õigeks lähenemiseks mitmekesisus ehk nädal aega makarone süüa pole väga optimaalne valik. Samas tuleb tõdeda, et tervislik toit ja tudengi söögile mõeldud eelarve lähevad materiaalsetel põhjustel tihti eri suundades. Seepärast tulebki teha teadlikke valikuid, et oma võimalusi maksimaalselt kasutada ja tervist toitumisega toetada, mitte rikkuda. Rämpstoit ja alkohol on paljude tudengite kõige suurem kuluartikkel, mida võiks vähendada, asendades ebatervislikud valikud tervislikega – näiteks vitamiinide või kvaliteetsemate toiduainetega. Taolise asendusmeetodi rakendamine nõuab küll pingutust, kuid tasub pikemas plaanis ära.
Autor: Kristel-Maria Kadajane