Mis siis saab, kui julgus arvamust avaldada kaob, sest see trambitakse sageli maha. Omaks võetakse üksnes sellised seisukohad, mis ei nõua mõistuselt suuremat intellektuaalset pingutust ja enda mugavustsoonist väljumist.
Ideaalis on arvamus iga inimese enda oma ja see ei saa olla vale. Kuid just arvamuse õigsuse aspektist lähevad isehakanud rahva hääle korüfeede – ehk veebiväljaannete anonüümsete kommentaatorite – seisukohad väga sageli tunnustatud arvajatega tulisesse vastuollu.
Laitev adekvaatne arvustus ühele või teisele mõttele on muidugi väärt tagasiside kirjutajale ja teistele lugejatele, kuid igal asjal on teatud piir. Piirid jällegi on tehtud selleks, et neid ületada. Neid piire murtakse kõige rohkem erinevates veebiväljaannete foorumites, kus anonüümsus on garanteeritud.
Nimetute kirjameeste lemmikteemad on ühiskondlikku vastuolu käsitlevad probleemid, kuhu tõtatakse meeleldi uusi ja innovaatilisi mõtteid kinnistama, et pealtvaatajaid enda mõtetega ära osta. Sellised uudised on näiteks viimasel ajal Eesti meediamaastikul vohanud pagulaskriisi ja kooseluseaduse temaatika ümber. Selliste uudiste sisu ja teemaarendus ei paku tüüpilisele anonüümsele kommenteerijale suuremat huvi. Võib-olla unustab ta selle lugemise üldse ära ja kirjutab hoopis mõne kommentaari, millega kritiseerib autorit ja pealkirja. Teksti lahata on keerulisem, sest selle peab läbi lugema ja aega selleks igaüks ei leia.
Ühe või teise veebiportaali kommentaariumites ropendavate ja iroonitsevate anonüümsete isikute mõttevälgatused ei ole sageli arvamus, vaid argumenteerimata solvang. Selliste vihapursete auditoorium on suur, vaadates kommentaaride like´i ja dislike´i tähistele vajutamise hulka.
Anonüümsus loob kommenteerijatele petliku turvatunde, mille taustal saab rahulikult ilma tsensuurita sõnakahurist tulistada. Eesti suurim päevaleht Postimees astus hiljuti sammu, millega keeras anonüümsete kommentraatorite kraanid kinni. See tekitas Eesti avalikkuses mõnusat debatti ja muidugi käis kaasas kriitika.
Mäletan, kuidas mitmed inimesed tegid esimesel veebruaril – kui Postimehe kommentaariumitest kaotati anonüümsus – niiöelda viimase postituse, kus tõdeti kindlameelselt, et enam selles veebiportaalis ei kommenteerita. Need kõlasid nagu hüvastijätud anonüümsuse uppuvalt laevalt, mille järel ujuti üle teistele mõttevabadusalustele, kus saab praeguseni mõnusat nimetust nautida.
Kommentaariumite üllas eesmärk oli lugejatele niinimetatud otsedemokraatia vormi loomine, kus igaüks saab veebiportaali uudise või arvamuse teemal kaasa rääkida. Kuid ajapikku need väärtused asendusid lihtsalt seosusetu poriloopimisega, mis muutus moderaatoritele hoomamatuks. Selle taustal hakkasid kaduma asjalikud tähelepanekud ja diskussioonid, sest nendesse süvenemine nõudis suuremat mõttetööd kui mõne lühikese ärapanemise lahtimõtestamine.
Postimehe samm polnud tegelikult mingisugune imeline ja innovaatiline muudatus. Seda on teinud ka paljud välismaa juhtivad ajalehed. Põhjused, miks seda tehti, samastuvad Postimehe probleemidega ehk vihakõne ja laimamine ning teised vaenu õhutavad tegevused, mida kommentaaridest rohkesti leida võis.
Kuna Postimehe kommentaarium on anonüümsusele suletud lühikest aega, siis ei saa lugejanumbrite muutuseid veel hinnata. Tulemuste põhjal saab varsti nii mõnegi järelduse teha. Naiivne on arvata, et rahvas Postimehe hülgab, kuigi mitmed teadjad sellist hukatust lehe internetiväljaandele ennustasid. Tegelikkust näitab vaid aeg.
Praegu võib ainukese erinevusena täheldada seda, et kommenteerijaid tuleb otsida tikutulega. Enne esimest veebruari ilutsesid suurte uudis- või arvamuslugude kõrval punased numbrid, mida mõõdeti sadades. Võluväel kahanesid numbrid kümneid kordi väiksemaks, aga ainult kvantiteedis. Sisult on lugejate sõnavõtud muutunud kümme korda suuremaks ja nilbused on suuresti kadunud.
Selle taga on inimese pärisnimi, mis ei lase kommenteerides vajalikku enesetsensuuri kaotada. Sellised kommentaariumid tekitavad võimaluse diskussiooniks inimeste vahel, kes soovivad uudisele pakkuda lisaks adekvaatset teavet.
Leht ei avalda anonüümseid uudiseid ja arvamuslugusid. Seega võib oodata lugejatelt sama. Jutud, et inimesed ei julge enda nime alt arvamust avaldada, on pisut silmakirjalikud. Samamoodi võiksid kõik lehes ilmuvad lood olla anonüümsed, et kirjutatud töö vastutusest loobuda.
Oma isikliku nimega esinemine on kirjutaja ja lugeja vaheline austus, mis töötab mõlemapoolsel tunnustamisel. Lugeja austus kirjutaja vastu tundub aasta-aastalt järjest väiksemaks jääma. Seda mõjutavad juba suurenevad inimeste hordid, kes internetis liiklemise selgeks on õppinud. Mitmed neist jõuavad erinevate meediaväljaannete veebilehtedele, kus tekib meeletu arvamusele sarnaste mõttelendude paljusus. Nii tekivad arvamusliidrid ja nende hävitajad.
Siim Saavik