Kui Terrasel oleks ajamasin, elaks ta Vana-Roomas. Kui ta oskaks veel üht võõrkeelt, siis räägiks ta prantsuse keelt. Kui ta oleks korporatsioonis, oleks ta seal vanamees.
Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal teist aastat tudeeriv Hendrik Johannes Terras alustas esmakordseid ülikooliõpinguid juba neli aastat tagasi, mil värske keskkooli lõputunnistus pihus, tundus atraktiivseima valikuna Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia eriala. Paraku jõudis ta ühe aastaga selgusele, et valdkond pole päris see õige, ning läks Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenistusse. Kaitseväest naasnuna võttis ta vastu otsuse kandideerida erialale, mis seostuks sotsiaalvaldkonnaga. Esialgu peljatud akadeemilise testi ja intervjuu väga hea sooritus andsid Terrasele pääsme ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale. Pärast bakalaureuseõpet kaalub ta haridusteed jätkata sealsamas, kus see tal algas – Saksamaal.
Vanalinna Hariduskollee
giumi vilistlase koolipõlv Saksamaal kestis kokku kuus aastat, neist kolm aastat Münchenis ja kolm Berliinis. Kuigi keeleoskus oli esialgu puudulik, said inglise ja saksa keel selgeks vaid mõne kuuga. Berlin British School, kus Terras õppis, koondas enda katuse alla väisministeeriumi töötajate lapsed. Koolipõlvele tagasi vaadates meenutab ta, et tema sõpruskond oli mitmekülgne ja eelkõige põhjusel, et suhtlus toimus eri rahvuse ja taustaga laste vahel. Berliini ja Eesti õppesüsteem erines eelkõige õpilaste hindamise poolest. Kui Eesti koolides pingutatakse peamiselt heade hinnete nimel, siis BBSis premeeriti häid õpitulemusi materiaalselt, näiteks pastaka või käekellaga.
Kommunikatsiooni kõrvalt langes Terrase kõrvaleriala valik rahvusvaheliste suhete kasuks. Osaliselt avaldas siinkohal mõju tema diplomaadist ema, kellega sageli peetavad diskussioonid olid noormehes tekitanud valdkonna vastu huvi. Võimalus käia Eestit esindamas välislähetuste ja maailma eri paikadesse viivate reiside kaudu süvendavad seda atraktiivsust veelgi. “Ma ei välista ka varianti, et tulevikus töötan näiteks välisministeeriumis,” lausus Terras.
Sakala sõbrad jäävad elu lõpuni
“See on nagu väike Eesti Vabariik, ühiskond ühiskonna sees, kus sa õpid käituma.”
2012. aasta ei markeeri üksnes aastat Terrase elus, mil ta astus ülikooli, vaid samuti tema algusaega korporatsioonis Sakala. Otsus liituda 107 aastat tagasi asutatud ühendusega tuli spontaanselt. Samuti kuulub Sakala liikmeskonna ridadesse noormehe Eesti kaitseväe juhatajast isa, kes muuseas oli seal üks esimesi rebaseid peale Eesti iseseisvuse taastamist. Kodune keskkond soosis samuti otsust, kuna külla tulnud isikud olid sageli sellesama korporatsiooni liikmed.
Korporatsioone seostatakse automaatselt õllejoomisega, ent Terras näeb taolist lõbutsemist kui väga pinnapealset osa. Igapäevane elu korporatsioonides on palju sisukam ja mitmekülgsem, tehakse sporti, korraldatakse üritusi ja osaletakse näiteks tantsukursustel. Liikmed saavad regulaarselt parandada oma etiketioskusi ja avalikku esinemisvõimet, mis tuleb elus kasuks. Rebased saavad nautida erisuguseid hüvesid ja ühtaegu esimese aastaga otsustada, kas soovivad jääda tegevliikmeks või mitte. Enamus on liitumisega väga rahule jäänud.
“Laiemas pildis on siin toimuv mikroühiskonna mudel. See on nagu väike Eesti Vabariik, ühiskond ühiskonna sees, kus sa õpid käituma. Õpid konkse, kuidas läbi lüüa, mis on väga hästi üle kantavad igapäevaellu,” ütles Terras.
Iga päev liigub Veski 69 hoone seinte vahel 10–15 liiget, ent kokku on korp! Sakala liikmeskonnas umbes 500 inimest.
“Meil on siin üks 97aastane Austraalia vilistlane, kes kolis hiljuti Eestisse ja kes sõdis teises maailmasõjas ning nüüd me iga nädal kuuleme mõtteavaldusi ja väikseid ülevaateid sellest, kuidas kõik tema ajal oli,” rääkis noormees. Taolised mõttevahetused panevad liikmeid nägema oma praegust elu uue nurga alt. “Meie ideoloogiline foon seisneb Eesti Vabariigi hoidmises. Keskendume sellele, et liikmed saaksid selleks vajaliku pagasi kätte.”
Organisatsiooniline kuuluvus on oluline
Terrasele meeldib vabal ajal lugeda näiteks Walesi autori Ken Folletti raamatuid, kuid osa ajast panustab ta lisaks TÜÜE (Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse) tegevusse, kus ta on liige ja sotsiaalteaduste valdkonna esindaja. TÜÜE on noormehe silmis viimasel ajal muutunud palju struktureeritumaks. Kiitmist väärib nii sealsete liikmete töö kui ka juhatus. Kõigele lisaks plaanib ta tulevikus ühineda Eesti Reservohvitseride Koguga ja Kaitseliiduga. Kuigi tegevust jätkub kuhjaga, on põhifookuses siiski korp! Sakala, kus talle on alates sellest õppeaastast omistatud vanamehe tiitel. Vanameheks sai noormees Tartu konvendi sisese valimise teel. Ühe liikmeks kandideeriva rebase sõnul on Terrase kirjeldamiseks raske sõnu valida. “Iseloomustaksin teda kui vahvat juhti, sest ta organiseerib igasuguseid huvitavaid asju. Organiseerimise ja inimestega suhtlemise koha pealt tahaksin küll temaga sarnaneda.”
Organisatsioonidega liitumine on Terrase arvates üliõpilastele kasulik. Erialalistes või teistsuguse keskmega ühendustes toimub kaasategemine rohkem hobi korras. Ent korporatsioonid on just need kohad, kus pakutakse tudengitele kõike seda, mis tudengielus vaja läheb.
“Me korraldame regulaarselt rohkelt üritusi, mis on suunatud noortele ja erinevatele huvigruppidele. Kui sa tahad midagi lisaks teha või hoopis vastupidi, pole mingisugust tegevust, siis siin leiab seda alati. Tegevuste valik on niivõrd lai, et ma jääkski neid nimetama,” sõnas Terras. Ise ta siiski Sakalas midagi ei muudaks, kuna pidevalt käiakse välja uusi ürituste korraldamise ideid, mis on siiani olnud rikkalikud.
Kokku on Tartus üle 70 üliõpilasorganisatsiooni, neist 20 moodustavad nais- ja meestudengeid koondavad korporatsioonid. Terrase sõnul on korporatsioonidel ideoloogiline plaan põhimõtteliselt sama. Kõik peavad oluliseks eestimeelsuse juurutamist oma liikmetesse, samas iga taoline ühing on oma eripäradega. “Ütleksin, et Sakala nišš on rangus. Liikmetele antakse vähem järele ning üldiselt peetakse kinni etiketist ja muudest reeglitest,” rääkis ta. Kasvatuslik funktsioon võimaldab liikmel sirguda sotsiaalselt küpseks isikuks, luues ühtlasi ka eeldusi elus läbilöömiseks. Nais- ja meeskorporatsioone kõrvutades peab Terras esimeste korraldust siiski veidi rangemaks.
Sakala ei keskendu üksnes oma liikmete kasvatamisele, vaid püütakse panustada terve Eesti ühiskonna arengusse. Just sellisel eesmärgil algatati üheksa aastat tagasi gümnaasiumiõpilastele mõeldud esseekonkursi korraldamist, kus on innukalt osaletud juba aastaid ja mille auhinnafond väärib mitmete esseekonkursside kõrval esiletõstmist. Vilistlaskogu algatatud stipendiumifond korraldab ühtlasi ka Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilastele suunatud maalikonkurssi. Praeguseks on auhinnarahasid makstud välja 9,6 tuhande euro ulatuses. Gümnasiste premeeritakse ka alates 2013. aastast korraldatud mälumängu võistlustel.
Tartu või Tallinn
Pärast keskkooli on õpilastel sageli peadmurdev küsimus, kas seada sammud Tartu või Tallinna suunas. Kuigi Terras on ise kaheksa aastat Tallinnas elanud ja kaitseväes teenides oli seal ka aasta aega immatrikuleeritud majanduse erialal, leidis ta end rohkem sulanduvat Tartu keskkonda ja seda juba esimesel aastal. Tartu Ülikool pakub tema silmis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal Eesti plaanis kõige tugevamat aluspõhja.
Tallinn näis noormehele märgatavalt laialitõmmatum keskkond tudengitele. Kooli ja kodu vahel tuleb liikuda suurt vahemaad, mis piirab üliõpilaselul aktiivselt progresseeruda. Seevastu Tartu linnakus võimaldab hoonete lähedus hõlpsasti erinevate kohtade vahel läbi hüpata. Teine oluline faktor, mis Terrase silmis räägib Tartu kasuks, on üliõpilaste suurem iseseisvus. Tallinn on märgatavalt suurema populatsiooniga ja paljud tudengid asuvad just sinna õppima, samal ajal kui tõenäosus vanematekodust eemale saada on väiksem. “Tartus on kogu tudengielu palju vabam ja väiksemate piirangutega,” lausus noormees.
Naaseb sinna, kus on juured
Eesti ja välismaa kõrvutamises hariduse omandamise keskkonnana arvas Terras, et välisriiki asumine pole halb mõte ja otsus lokaliseeruda ümber välismaale on populaarne just pärast gümnaasiumi lõpetamist. “Kui vähegi võimalik, siis tegelikult oleks hea Eestis baas kätte saada, oma kanda veidi kinnitada ja olulisi tutvusi saada, sest kui sa lähed välismaale, õpid seal bakalaureuse ära ja tuled tagasi Eestisse, siis võid kaotada suure osa sotsiaalsest kapitalist. Nagu elu on näidanud, jäävad keskkooli sõpradest alles vaid mõned, kuid ülikoolist enamus siiski eluks ajaks,” sõnas noormees.
Terras kavatseb samuti lahkuda mõneks ajaks Eestist, kuid välisriiki püsivalt jäämise plaani pole. “Mingi aeg lähen kindlasti Saksamaale, kuid teen seda alles siis, kui olen Eestis juured maasse löönud, et saaks siia pärast tagasi tulla ja elu edasi elada välismaa haridusega.” Noormees soovitab eelkõige Erasmuse programmi, kuna see võimaldab ühtaegu näha nii maailma kui ka saada uusi mugavustsoonist väljumist nõudvaid kogemusi, samal ajal kaotamata aega Eesti õpingute arvelt.
Mari-Liis Korkus