Search
Close this search box.

Ka kõige kangemad vajavad puhkust… või tükikest kooki

Tutvustame oma head partnerit, Werneri kohvikut. OR. Lugude autor Marit kirjutab, miks ta Wernerit hindab ja kui oluliseks OLE ROHKEM. tudengile üks koogitükk osutuda võib.

Sügis on suure hooga alanud – lehed muudavad värvi, tuul puhub, sajab rohkem vihma ja päevad on lühemad. Sügis võib olla üks imeline ja värvikirev aastaaeg, ent see võib oma õhtupimeduse ja suure õpimahuga ära väsitada ka kõige kangemad tudengid.

Kuigi OLE ROHKEM. tudeng paneb end proovile, pingutab ja proovib ülikooli ajal erinevaid asju, siis alati tasub meeles pidada, et ka puhkus on vajalik. OR. tudeng elab tervislikult – magab, sööb ja spordib mõistlikult – ning püüab oma tegemistes maailma paremaks muuta. Muutused aga algavad iseendast, seega oleks hea viia oma päevasesse rutiini kas või paar hetke, kus tegeletakse ainuüksi oma meelistegevustega. Iga väike tegevus, mis muudab inimese rõõmsamaks, on seda väärt.

Igal inimesel on oma rituaalid ja lemmiktegevused, millega aeg maha võtta. Mind aga tõmbavad jahedal aastaajal eriti soojad joogid ja pärast rasket pikka koolipäeva ka näiteks tükike kooki. Üks paik, kus neid mõlemaid nautida saan, on kohvik Werner. See Ülikooli tänaval asuv kohvik jätab ilmselt nii mõnelgi külastajal esimesel korral suu lahti, kui meeletut koogivalikut näeb. Lisaks headele maitsetele ja meeldivale atmosfäärile, on Werner üks Eesti vanimaid kohvikuid – igati vahva paik pika ajalooga!

Werneris käib alati elu: kohtumised, õppimine, keelekohvikud, kohtingud. Kunagi jagasid õppejõud seal ka eksamitulemusi, tihti mängiti malet ja loeti luulet, mida võib edukalt praegugi teha – tuleb üksnes kohale minna!

Oma hea asukoha ja veel paremate maitsetega on Werner leidnud tee paljude inimeste südamesse (armastus käib ju kõhu kaudu!). Siinkohal aga tõsta hetkeks pea arvutist, telefonist või muust seadmest, kust Sa seda loed. Mõtle, mida Sulle teha meeldib ja võta hetk selle tegemiseks. Joonista, kirjuta, kuula muusikat, tee lõunauinak või mine söö Werneris tükk kooki!

 

autor: Marit Kobakene