Kui Sinu tee pole veel loomade varjupaigaga ristunud

„Alusta sellest, mille tegemine on hädavajalik. Siis tee, mis võimalik… ja ühtäkki sa teedki võimatut.”

Nii kõlab Tartu koduta loomade varjupaiga motivatsiooni- ja juhtlause. Kodu leiavad kassid, koerad ja muud loomad, alustades stepivaraanist ja lõpetades küülikutega. Kõlab suhteliselt utoopiliselt anda uus kodu aasta jooksul pea üheksasajale loomale? Võimatu see siiski ei ole, sellega saab hakkama just eelmainitud varjupaik juba viis aastat. Number oli nii intrigeeriv, et otsustasin minna asutust lähemalt uurima. Kõike seda raske südamega, sest ma ei ole varjupaigas enne käinud ja ausalt öeldes on mul kohutav hirm koerte ees. Kuigi mulle väga meeldib tegeleda vabatahtliku tööga, ei ole minu elutee veel parjupaikadega ristunud, aga pole hullu, eks igal asjal on oma õige aeg.

Kuidas varjupaika minna

Põksuval südamel tammusin ühel argipäeva pärastlõunal Tartu koduta loomade varjupaiga ukse taga ja ootasin, et keegi mind telefonikõne peale sisse laseks. Varjupaika minnes oleks viisakas ette helistada vähemalt päev, et teha kindlaks, kas kellelgi on aega sinuga tegeleda. Kohale jõudes tuleb sisse pääsemiseks uuesti helistada, sest varjupaiga uks on seoses esinenud vargusjuhtumitega ööpäev ringi lukus. Sisenemiseks tuleb helistada üldtelefonile, mille leiab kerge vaevaga kodulehelt. Mina seda kahjuks ei teadnud ja läksin seekord lihtsalt õnne proovima. Kõik läks sellel pärastlõunal väga hästi. Ukse avanedes sain sisse astuda kitsukesse koridori, kus oli peale minu veel perekond, kes parasjagu tegid samme kodu poole uue pereliikmega. Mind võttis vastu varjupaigas töötav Maris, kes oli esimesest silmapilgust alates väga armas, sõbralik ja tore. Kõigepealt juhtis ta tähelepanu seinal olevale ettekirjutisele, millel seisid varjupaiga reeglid. Olles need läbi lugenud, pidin kirja panema oma nime ja muud vajalikud andmed sissekirjutiste raamatusse. Nii meie külastus algas.

Liikusime koridorist välja ja olime kohe suuremal platsil, kus nägin enda ümber kümneid koeri. Varjupaiga asukoht on küllaltki mõnusas kandis, olles linna poolt tulles veidi enne Raadi mõisa pisemas metsatukas. Koerad olid kõik kettides ja eraldi oma kuudikestes. Mõned koerad olid väga aktiivsed ja mõned veidi vähem, kuid see on nagu ikka iseloomudes kinni. Maris uuris kohe entusiastlikult, mida ma teha tahaks. Tegin ettepaneku alguses veidi lihtsalt jalutada ja siis suunduda kiisude majja. Veebruari keskpaiga seisuga oli varjupaigas 18 koera ja 56 kassi.

Kassid vajavad rohkem hoolt

Asutus jättis kohe alguses väga positiivse mulje. Nägin koertega jalutavaid inimesi ja sain teada, et vabatahtlikuid leidub loomadega tegelemiseks nädala lõikes päris mitmeid. Maris toonitas kindlalt, et vabatahtlike jõust on neil puudus just kasside juures, kuna nendega on palju rohkem tööd, alates kammimisest kuni puuride puhastamiseni. Kui jõudsime peale väikest jalutuskäiku koerte kuutide juurest kasside majja, torkas mulle kohe silma väikene erinevus kasse tutvustavate nimesiltide juures – nimelt polnud seal peal vanust. Maris mainis, et kasside vanust on väga raske määratleda, seega ei saa nad sinna kindlalt midagi kirjutada. Ta rääkis juhtumist, kus leitud kassi vanuseks peeti alguses kolm kuni neli aastat ja kui omanik järgi tuli, sai selgeks, et tõeline vanus on hoopis üle 20. Selline olukord näitab, et kassi käitumine ja välimus ei olene vanusest, vaid tema iseloomust.

Minimaalselt saab üks loom varjupaigas olla 14 päeva. See on aeg, mil hooldajad vaatavad, kas loomal tekivad sõbralikumad suhted ja kas ta on edasiseks asjade käiguks sobilik. Kahjuks on nii, et kui loom on väga agressiivne ja allumatu, siis 14 päeva möödudes tehakse eutanaasia. Kõige pikemalt on neil olnud loom kuni kolm aastat, mille peale hooldaja naerusuiselt mainis, et igal loomal on vaid vaja oodata seda õiget inimest ja lõpuks ta koju saabki.

Loom vajab stabiilsust

Kõige enam huvitas mind aga reaalne adopteerimisprotsess, millest jätkus meil juttu pikemaks. Kõige tähtsam asi meeles pidamiseks on see, et loomad (eriti need, kes on elanud läbi küllaltki traumeeriva kogemuse varjupaigas) vajavad stabiilsust. Seega kui sa tudengina mõtled üksinda elades sellele, et võtaks näiteks endale kohe mõne kassi koju seltsi, siis mõtle selle peale pikemalt. Tudengiaeg on küllaltki seiklusterohke ja kui sul ei ole mitmeks-mitmeks aastaks kindlat elukohta, siis ei soovita varjupaiga töötajad sul looma muretseda. Veel pannakse hingele see, et mitte teha looma kingituseks või üllatuseks kellelegi teisele, sest looma valimine ja temaga suhte loomine on iga inimese individuaalne tegevus. Maris ütles, et nad ei väljasta kingituse korras ühtegi looma, kuna on nõnda vastu näppe saanud ja mõne päeva jooksul on vaene loomake varjupaika tagasi toodud.

Kui on aga kindel soov loom endale võtta, siis on võimalus mitmeid kordi varjupaika külastada, loomadega tutvuda, nendega mängida ja sõbraks saada. Minu suureks üllatuseks tuuakse asutusse ka paberitega tõukoeri ja -kasse. Nii saab oma kriteeriumitele vastava looma ise välja valida ja kinkida kodu armsale hingele. Loomad on varjupaigas kiibistatud ja arstliku kontrolli läbinud, seega tervisest on täiendav teave olemas.

Mine ka külla

Kuna varjupaigas töötamine nõuab suurt loomaarmastust, pärisin ka selle järele, kui palju loomi töötajatel endil on. Naine vastas naerdes, et igal töötajal on kodus vähemalt kaks kuni kolm kassi ja koera. Ikka on hetki, kui hing läheb härdaks või tekib loomaga lihtsalt selline side, mida enam katkestada ei saa. Varjupaigas töötamine on seiklusterohke, märgib Maris vahele, kui jutustab seiku minevikust. Omajagu on ka raskusi, nagu võib ette kujutada, kuid need ületatakse ühiselt.

Siit ettepanek, kallis tudeng. Kui leiad, et kõik kinod, vee- ja kaubanduskeskused on läbi käidud ja vaja oleks uut tegevust, siis külasta mõnd varjupaika. Kui sulle vähegi meeldivad loomad, siis tegevust leiab seal alati. Kassisõbrad on hetkel väga teretulnud, et aidata pisikeste karvapallide kodusid puhastada ja karva läikima lüüa. Kõige kiirem aeg on kevadeti ja sügiseti, saad külastust juba pikemalt ette planeerida. Ajanappuses kannatajatele on antud võimalus toetada varjupaiku rahaliselt või hoopis söögipoolisega. Ja nii lihtne see aitamine ongi. Ole rohkem, tudeng. Ka loomade eest.

Merilin Reede