Kuidas võtta õpingutest viimast

Kuigi uue sessini on veel aega maa ja ilm, tasuks juba praegu õppimist tõsiselt võtta, et järgmised eksamid läheksid libedalt ning ülikoolis õpitu jääks paremini ja pikemaks ajaks meelde.

Õppimisviise on mitmeid. Kuigi meetodite efektiivsus on inimeseti erinev, on teadlased leidnud, et mõned neist kipuvad siiski olema paremad. Mõned aastad tagasi tehtud metaanalüüsist* selgus, et üllataval kombel on mitmed koolides levinuimad õppimistehnikad tegelikult võrdlemisi ebaefektiivsed. Nende hulka kuulusid näiteks markeriga allajoonimine, ülelugemine ja ka kokkuvõtmine, mida kõik tudengid laialt kasutavad.

Kõige tulemuslikum on õppimine siis, kui seda teha hajutatult pikema aja jooksul, sest nii on ajul aega, et uut infot paremini omaks võtta. Optimaalne aeg millegi hajutatud õppimiseks peaks olema 10–20 protsenti sellest ajast, kui kauaks on soov teadmine mällu talletada. Ehk kui sa tahad, et miski püsiks sul meeles aasta aega, peaks seda kordama umbes iga kuu tagant. Kontrolltöödeks või eksamiteks valmistudes on mõistlik jätta iga õpisessiooni vahele ööpäevane auk. Kui töö toimub nädala aja pärast, peaks iga õpisessiooni vahele jääma 12–24 tunnine paus. Eriti hea tulemuse annab meetod siis, kui kombineerida seda proovitestide ja ülesannete lahendamisega, mis on teine väga efektiivne õppimismeetod, kusjuures sooritatavad harjutused ei pea sugugi olema klassikalises kontrolltöö vormis. Kõige lihtsam viis on esitada endale küsimusi ja nendele vastata. Samuti võib kasutada flash card’e ja lahendada materjalide abita näiteülesandeid (põhikooli matemaatikatunnid!).

Hajutatud õppimine võib tunduda alguses veider, kuna paljud õppurid leiavad end enne tööd kas halva ajaplaneerimise või muude põhjuste tõttu tihti ajahädast. Nad on sunnitud viimasel ööl meeleheitlikult tuupima, mis pole aga sugugi efektiivne õppimisviis, eriti pikas perspektiivis. Paljud meist on kogenud, et kõvasti tuupides võib töö järgmisel päeval küll enam-vähem talutavalt ära teha, aga õpitu ununeb seejärel väga kiiresti. Põhjus on selles, et tuupides töötame lühiajalise mäluga. Muu hulgas kaasneb sellega oht juba varem õpitud oluline info „üle kirjutada“.

Kui aga on soov teadmine pikaks ajaks sügavale juurutada, tuleb kasutada mitu päeva järjest vaheldumisi fookustatud ja hajutatud õppimist. Fookustatud režiimis on inimene keskendunud ainult õppimisele ja teeb seda väga intensiivselt. Sellest üksi aga ei piisa. Et omandatud teadmine ka päriselt meelde jääks, tuleb seda korrata hajutatud õppimisrežiimis. See on oma olemuselt palju rahulikum, lõõgastunum olek, kus intensiivselt õpitud teadmised lihtsalt ringlevad inimese teadvuse taustal, samal ajal kui ta mingit muud toimetust teeb, näiteks on duši all. See toimib hästi erinevate ideede ühendamise ja suurema pildi hoomamise kontekstis. Tuupides puudub aga võimalus teha piisavalt palju vajalikke ümberlülitusi, mis kinnitaks õpitu pikemaajalise talletamise ja sellest tõelise arusaamise, mis on aga hädavajalik sinna järgmiste teadmiste pealeehitamiseks. Kes meist ei tahaks võtta ülikoolist maksimumi.

* John Dunlosky, Katherine A. Rawson, Elizabeth J. Marsh, Mitchell J. Nathan, and Daniel T. Willingham ”Improving Students’ Learning With Effective Learning Techniques: Promising Directions From Cognitive and Educational Psychology“

Kaisa Laur