Peatoimetaja Sandra Saar
See on ilmselt lause, mida nii mõnigi tudeng on viimasel ajal mõelnud. Semester on jõudnud poole peale ja käes on aeg, mis enamikule õppuritest on kõige kiirem. Miskipärast kipub olema nii, et kõik kodutööd, muud toimetused ja mis seal salata, ka kõik need kõikse lahedamad üritused ja peod kuhjuvad ühele ajale. Nüüd ei tea enam mida võtta ja mida jätta, sest kõike ju ka ei jõua.
Jah, ka minul kasvab aeg-ajalt kõik üle pea ja mingiks hetkeks haarab kerge paanika teadmatuse ees. Vaja oleks teha kõike, aga millest ometi alustada.
Minu puhul aitab see, kui ma istun rahulikult maha, mõtlen kõik asjad läbi, millega oleks vaja tegeleda, ja panen need kirja. Kõige pakilisemad tööd teen kohe ära ja natuke vähemtähtsad tegevused jätan viimaseks. Nii hea tunne on, kui saab nimekirjast asju maha kriipsutada. Vahel võtan lausa mõne tegevuse ainuüksi sellepärast ette, et saaks linnukese selle taha teha. Naljakas mõelda, millist rahulolu võib ühe linnukese vormimine anda.
Minul on lihtne, sest ma ei võta asju liiga tõsiselt ja ei paanitse ülemäära palju, aga kõik inimesed paraku nii külma närviga ei ole. Suurematel põdejatel on kerge läbi põleda. Ärge muretsege, ma ei hakka jagama õppejõudude soovitusi, kuidas läbipõlemist vältida, sest ma eeldan, et me kõik niikuinii teame, et kasulik on aeg-ajalt sõpradega suhelda ja lõõgastuda.
Pealegi, kui nüüd üdini aus olla, siis teoorias on need ju toredad soovitused, aga päriselus üsna mõttetud. Kuidas ma peaksin keset kaost suutma aja maha võtta, nautida hetke ja mitte muretseda? Mul on siiralt hea meel, kui on inimesi, kes suudavad niimoodi ennastunustavalt puhata. Minul aga vasardavad peas kõik need toimetused, mis mul nüüd lebotamise pärast on veelgi kaugemasse tulevikku lükkunud.
Minu soovitus, kuidas kaost vältida, on palju lihtsam: ära mõtle üle. Ilmselt on seda kordades lihtsam öelda, kui teha. Aga tegelikult ka. Kas see, mille pärast sa praegu muretsed, on tähtis ka aasta või kahe pärast? Ma julgen pakkuda, et aasta pärast sa isegi ei mäleta, mille pärast tänasel päeval pabistasid. Veel vähem kümne aasta pärast.
Paljudele tudengitele on kool suur stressiallikas. Kellele siis ei meeldiks saada häid hindeid. Aga kas need hinded tegelikult ka näitavad midagi? Kas A-dele õppiv tudeng on ilmtingimata targem kaastudengist, kelle tunnistusel on ka muid hindeid? Kas kümne aasta pärast kedagi üldse huvitab, mis hindeid sa ülikoolis said?
Ärge saage valesti aru, ma ei kutsu kedagi üles õppimisele käega lööma. Lihtsalt ma loodan, et sa oled aru saanud, et ainult hinnete pärast pole mõtet õppida. Õppimine on ju tegelikult tore. Eriti, kui õppida midagi, mis tohutult huvi pakub.
Võibolla oled märganud, et kui mõni aine on kohe eriti põnev, siis ei tundugi kodutööd tüütu kohustusena. Paljud ained on aga ilmselt sellised, mida sa parema meelega ei läbiks. Kui sa tunned, et mõni aine ei paku sulle midagi uut või ei arenda sind soovitud suunas, siis ma leian, et see ei oleks kuritegu, kui aine tulemus on veidike kehvem teistest hinnetest. Õppida tuleks siiski enda jaoks ja just seda, mis huvi pakub.
Paratamatult peame elus tegelema asjadega, mis meid ei köida. Kuidas selle kõige juures ellu jääda? Ei tasu üle mõelda ja teha midagi suuremaks, kui ta tegelikult on. Oluline on ka tüütuid tegevusi mingilgi määral nautida ja mõelda enda jaoks läbi, miks ma seda kõike teen. Kui need asjad on selged, siis jääb ka kaos olemata.