Paar kuud 2020. aastast on seljatatud ning kindlasti on inimesi, kes näevad endiselt vaeva oma uusaastalubaduste kallal. Uue aasta tulek on hea võimalus luua endale plaan muutuste ellu viimiseks. Et sellest protsessist paremini aru saada ja ehk ka muutuseid lihtsamini teostada, otsustasin ühendust võtta kellegagi, kes on antud teemal pädevam.
Kas olete valmis muutusteks? Küsimustele vastab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute professor ja magistrikava “Muutuste juhtimine ühiskonnas” programmijuht Triin Vihalemm.
Kui inimene tahab oma ellu mingit muutust, siis millest peaks alustama?
Sõltub, mis laadi muutusega on tegu. Kui soovid muuta iseenda igapäevaseid harjumusi, võiks kohe katsetada ja mitte pikalt mõelda. Miks? Sest igapäevaelus me toimime ja otsustame intuitiivselt, kasutame jäljendavat õppimist, n-ö läheme vooluga kaasa ning ei sõnasta väga täpselt miks või kuidas me midagi teeme. Sedalaadi käitumise muutmisel on sageli kasulik väheanalüütiline, impulsiivne strateegia: lihtsalt tee asju teistmoodi ning oma kogemust analüüsi hiljem. Kas ma õnnestusin või mitte? Tegeleda tuleks hästi praktiliste detailidega, mitte liigselt üle mõelda.
Kui muutus on süsteemsem ja pikaajalisem, seotud näiteks õppimise või tööga, siis enne-teen-siis-analüüsin strateegia ei sobi. Siin tuleks kaalutleda, kuidas ma oma võimalikke kaotusi leevendan? Kui on olemas kriisiplaan, siis jääb ka muutus tõenäolisemalt püsima.
Mis on parim viis olla oma tegemistes järjepidev ja mitte kalduda eesmärgist kõrvale? Mis on edu võti?
Muudatusi ei ole mõtet teha mõttelaadiga “kui olen piisavalt pühendunud, ületan kõik tõkked”. Ja siis kui ei ületa, hakkan põdema. Harjumused on kimpudes ja ühe muutmine mõjutab kõiki teisi ka. Seega peaks tegema süsteemi või plaani: millistele asjadele, keskkondadele, suhetele ja teistele harjumustele saab muutus tugineda? Näiteks kui ma tahan liikuda rohkem, siis kas ma saan hakata käima kaugemal asuvas söögikohas lõunal? Või alustada trennis käimist kellegagi koos, põhimõttel, et kord nügib sõber mind, kord mina teda?
Kas tudengina on raskem või lihtsam muutuseid ellu viia kui võrrelda näiteks täiskoormusega töötava täiskasvanuga? Miks?
Tööl käimine on sageli rutiinsem kui koolis käimine ja seetõttu võib olla igapäevastes harjumustes muutuseid ellu viia lihtsam – on teada, millistele teiste harjumustele neid saab toetada. Kui kogu päev on pilla-palla, siis on ka harjumusi raskem muuta. Arvatakse, et paindlik tööaeg annab paindlikumad isikliku elu võimalused ning suurema rahulolu, uuringute järgi aga loob see hoopis ajastressi juurde.
Kui muutused on seotud aga mingis ühiskonnaelu valdkonnas uute lahenduste väljatöötamisega või kehtestamisega, siis on tudengi positsioon sageli parem. Esiteks, tudengina saab õppetöö või tudengiorganisatsioonide kaudu teha radikaalsemaid otsuseid ja suhelda erinevate inimestega. Tudengid on noored ja noorte hääl ning osalus on olulised poliitikute jaoks. Tudengid ühiskonna paremaks muutjana on seetõttu eelistatumas rollis kui algajad spetsialistid või ettevõtjad. Ühiskondlikust aktiivsusest, sekkumistest ja katsetamistest tudengielu jooksul on kasu ka inimesele endale – kehv on alustada noore asjatundjana, kes ei ole midagi kogenud ja ei julge väljaspool etteantud raame midagi teha.
Kuidas tulla välja oma halbadest harjumustest?
Võtta kindel hoiak oma ponnistuste suhtes ja mitte alla anda, ent mitte ka end piitsutada, kui teed mõningaid järeleandmisi – üles-alla kõikumine on üsna normaalne. Muutust kinnistada saab ka seda nutikalt teiste harjumustega sidudes, millest oli juba eelnevalt juttu.
Oluline on teha väikseid vahepause tegevuste vahel, et puhata või viia läbi pisikesi endale teadaolevaid rituaale. Selliseid mikrotasandi vahepeatusi on vaja, see aitab mõtestada ühest tegevusest teise siirdumist.
Muutused võivad olla erinevat laadi. Kas “terves kehas terve vaim” on õige ütlus? Kui inimene üritab viia muutust ellu vaimsel tasandil, siis kas on võimalik, et toimub areng ka füüsiliselt (või vastupidi)?
„Terves kehas terve vaim“ sobib rohkem (tervise)sportlastele – kui ma end karastan, treenin ja pingutan kehaliselt, siis see enesedistsipliin kandub üle ka vaimsetesse tegevustesse. Ma püstitaks hoopis loosungi „katkine vaim keha kaudu terveks“ või midagi taolist. Hea on end tühjaks laadida kehalise tegevuse kaudu. Pärast rasket ja vastikut koosolekut või kui olen kuulnud halba tagasisidet, lähen ujuma, mitte veini jooma. Vahel ma võtan tööle juba ujumisriided ettenägelikult kaasa…
Aga kehaline tegevus aitab ka siis, kui mõtted on lihtsalt umbe jooksnud. 20 minutit liikumist juba aktiveerib ajus kognitiivseks tegevuseks vajalikud piirkonnad. Ka õppimises tasub teha füüsilisi pause – kõndida ümber maja või trepist üles ja alla. Kui teha näiteks paaristööd, võiks proovida koos kõndides töö- või õpiülesandeid arutada. Eriti hea on vaielda jalutades. Ükskord ma oma mehega vaidlesin ja me tiirutasime pargis kolm tundi. Meie vaidlus ei jõudnud kuhugi aga mul oli hea meel, et ma sain korraliku koormuse.
Kui palju võtab keskmiselt aega õpiharjumuste muutmine? Aga mõttelaadi muutmine?
Kui tõsiselt tegeleda, siis üldjuhul kaks kuni kuus kuud. Sõltub ka, kas keskkond on soosiv või vastutöötav või kas saad kelleltki nõu ja abi. Näiteks oma tudengitel ma palusin üles märkida, mis kasu nad enda arvates õpitavatest ainetest saavad. Algul olid märkmed lünklikud ja vastati mööda, näiteks kuidas õppejõud esineb. Mõne kuu möödudes olid märkmed tihedamad ning vastati täpselt sellele, mida ma olin küsinud – omandati funktsionaalse kuulamise harjumus. Sellisest harjutusest on kasu ka oma tegevuse üldise mõttekuse hindamisel. Kui sa ikka ei suuda kahe kuu jooksul mitmes aines kirja panna mitte ühtegi kasulikku asja, siis on ehk targem loobuda, mitte jääda ÕIS-i tagasisidesid kirjutama.
Lõpetuseks üks nipp, mida proovida: Valida üks raamat, mille tegevuses toimuvad muutused ning teha kaasa mõttemänge – kuidas selle muutuseni jõuti? Mis võiks tõenäoliselt edasi juhtuda?
Edukaid muutuseid meile kõigile!
Autor: Marit Kobakene