Priit Tohver: “Kui suudad end millessegi vähegi asjalikku tundideks ära kaotada, siis sellega peaksidki tegelema.”

Tegusa tudengi elu on kiire: lisaks aeganõudvatele õpingutele täidavad tema elu kõikvõimalikud muud kohustused. Suur missioonitunne maailma paremaks muuta võib vahel viia selleni, et koormus kasvab üle pea ning suurest vaevast hoolimata jääb soovitud tulemus saavutamata. Räägime täpsemalt, kuidas targalt tegutseda ja oma täit potensiaali rakendada.

Oma kogemusi ja nõuandeid jagab Priit Tohver, kes oli Tartu Ülikooli õpingute ajal Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) asepresident ja esimese eestlasena ka rahvusvahelise arstiteadusüliõpilaste seltside liidu (IFMSA) Euroopa regiooni juht. Oma õpingute eelviimasel aastal töötas Priit Genfis Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures, et aidata ellu viia Eesti eesistumise prioriteete, ning viimasel õppeaastal liitus ta Sotsiaalministeeriumi meeskonnaga. Hetkel on Priit Sotsiaalministeeriumi e-teenuste ja innovatsiooni nõunik ja WHO digitaalse tervisehoiu ekspert. Samuti on ta ECHAlliance-i digitaalse tervisehoiu direktorite nõukogu liige.

 

Mida pead oma elu olulisemateks pöördepunktideks? Millised on olnud olulisemad valikud, mida oled oma karjääris pidanud tegema ja millest otsuste tegemisel lähtusid?

Ma arvan, et kõik minu elu olulisemad pöördepunktid on olnud seotud eneseusu kasvatamisega. Esimene oluline hetk saabus ülikooli teisel aastal, kui veel ajalugu õppisin. Otse kui välk selgest taevast turgatas mulle pähe mõte, et peaksin oma eluaegse humanitaarkallaku vahetama reaalainete vastu. Kui mõte oli settinud, siis jäi ainult üks küsimus – kas ma päriselt suudan seda? Kuna ma sellele otsest vastust anda ei osanud, pidin lootma surrogaatnäitajatele – kas ma suudan mingil muul moel ennast ületada? Tol hetkel valisin väljakutseks vereloovutamise, millest ainuüksi mõtlemine ajas mind iiveldama. Kui see oli tehtud ja jaladki veel all püsisid, hakkasin mõtlema, et ei tea, milleks veel suuteline olen. Pool aastat hiljem astusin arstiteaduskonda, mille hiljem ka lõpetasin.

Teine võtmekoht mu elus oli oma tulevase abikaasa leidmine sealt samast teaduskonnast. Öeldakse, et armastus annab jõudu ja julgust ning ma mõistan seda täielikult. See ei pea ilmtingimata olema armastus ühe inimese vastu: see võib ka olla kogukondlik armastus ja üksteise hoidmine. Meie kõigi väärtus kasvab selle arvelt, mida teiste jaoks tähendame ning me tajume seda jõuna. Meie kõhklused kahanevad sedavõrd, kuivõrd meie teod teenivad teisi, ning seda tajume julgusena. Jõu ja julguseta oleks ma ilmselt nii mõnegi olulise väljakutse eest taandunud oma elus ja karjääris.

Karjääri vaatenurgast oli tõenäoliselt kõige olulisem ja raskem valik IFMSA juhtkonda kandideerimine. Olin selleks hetkeks lõpetanud arstiteaduskonna neljanda kursuse, olnud aasta EAÜS-i juhatuses ja mõelnud, et nüüd oleks viimane aeg seada vabatahtlik töö rahvatervishoius kõrvale ning keskenduda Päris Arstikssaamisele. Kui toonane Euroopa juht mu ühel konverentsil kõrvale tõmbas ja pakkus, et võiksin tema koha sügisest üle võtta, lõi see ühe hoobiga kõik kaardid sassi. Mu esimene mõte oli: “Keegi ei tea mind. Kas keegi tõesti hääletaks mu poolt?”. Teiseks mõtlesin: “Mis saab mu õpingutest?” Ma ei saanud lubada endale vaba aastat ja arstiteaduskonda ei saa kaugõppes lõpetada, seega pidin kuidagi mahutama graafikusse 2-3 kuu ulatuses reisimist ja kohtumisi lisaks muule tööle. Kolmandaks mõtlesin, et kui keegi ka hääletaks mu poolt ja ma saaksin graafiku sobima, mis saab mu lähedastest – kas mul üldse nende jaoks aega enam oleks? Õnneks olid lähedased just kõige toetavamad ning nii see otsus sündiski. Kui ma end juba sellesse tulle visanud olin, siis lahenesid jooksvalt ka kõik teised küsimused: graafiku sai toimima, sest graafiku pidi saama toimima, aega lähedaste jaoks leidis, sest aega pidi leidma ja nii edasi. Kui mind IFMSA karjääri keskelt Genfi tööle värvati, siis sündis otsus kogu elu ühe hooga üles juurida ja mägedesse kolida juba oluliselt lihtsamalt. Olin juba kogenud, kui väärtuslik on panna end olukordadesse, mis sind hirmutavad, ja kuidas teistele tuginedes need hirmud alati ülepaisutatuks osutuvad.

 

Miks Sa meditsiini valisid?

See oli minu pooleaastase eneseotsingu tulemus, kui ajaloo erialalt lahkusin. Ma teadsin, et tahan õppida reaalaineid, sest nägin, et vastava väljaõppega inimesi on igalt poolt puudu. Arstiteaduskonna kasuks langes valik selle tugeva rakendusliku fookuse tõttu, sest ma polnud kindel, kas ma teoreetilisemat laadi teadust suudaksin teha. Teisest küljest oli siin mängus ka tugev emotsionaalne komponent. Olin aasta enne teaduskonda astumist vabatahtlikuna tööl Egiptuses keset demokraatlikke meeleavaldusi. Austasin väga sealseid kohalikke arste, kes halvematel päevadel pidid turgutama 400-500 patsienti olematute vahenditega. Enim, mida mina suutsin neile pakkuda, oli vedada poest nii palju varusid kokku, kui seljakotti mahutasin. Ent siiski jäi midagi kripeldama – miks ma ei võiks teha rohkem? See tunne püsis, kuni tegin valiku astuda sisse arstiteaduskonda. Emotsionaalsetest kõhklustest olenemata oli otsus ainuõige: õpinguid alustades sain aru, et olen leidnud n-ö oma hõimu, sest need inimesed olid minu moodi nii oma väärtuste kui tööeetika poolest.

 

Mis on Sulle veel südamelähedased teemad? 

Südamelähedasi teemasid on oi-oi kui palju. Ausalt öeldes on see probleem, sest kõigele – valdavale enamikule – ei ole võimalik adekvaatselt aega pühendada, sest tõeline aktivism nõuab nii sinu aja kui närvide investeerimist. Kohati tekib mul selline slacktivisti tunne, kes lihtsalt jagab Facebookis artikleid ja edastab teiste inimeste säutse lootuses, et keegi neid loeb ja midagi nendega peale hakkab. Samas ei olegi praktiline, et üks inimene iga teema eestkõneleja oleks. See aga ei tähenda, et sama inimene peaks teistel teemadel vaikima. Peaasi, et meil kõigil oleks oma 1-2 teemat, mille nimel ohverdusi teeme ning kus aeg-ajalt ka soolot mängime, mujal peaksimegi tamburiini taguma. 

Minu need kaks teemat (lisaks kõikvõimalikele tööga seotud terviseteemadele) on seksuaalvähemuste õigused ja kliimamuutused. Viimase osas ma alles ehitan oma teadmiste pagasit üles, aga siin ei ole kellelgi luksust jääda taustajõuks – me kõik peame pingutama. Seksuaalvähemuste õiguste teemal olen olnud lähedalt seotud kooseluseaduse vastuvõtmisega, sel teemal kirjutanud ja ka teadust teinud. Tänaseni aitan ülal pidada lehekülge “Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset”. Samas südamelähedasi teemasid on veel mitmeid: alkoholikahjude vähendamine, depressiooni parem mõistmine, loomasõbralik põllumajandus, inimsõbralikud töökeskkonnad, ükskõiksuskultuuriga võitlemine, loovkirjutamine, produktiivsus, eksistentsiaalsed mured jne. Ilmselt, kui ma päeva pärast seda nimekirja üle peaks vaatama, siis mõtleksin: “Ah, kuidas ma selle küll ära unustasin!”

 

Kuidas sul õnnestus arstiõppe kõrvalt karjääri teha? 

Kui olin end juba sellesse olukorda pannud, siis pidi ka leidma võimalusi toime tulla. Ma nii palju tegin ennetustööd, et rääkisin oma dekaaniga enne IFMSA-sse kandideerimist, kes pooldas seda sammu ja lubas vajadusel toeks olla, kui peaksin probleemide ette sattuma. Seda abi ei läinudki lõpuks vaja, aga julgem tunne oli küll teades, et teaduskond mind toetab. Ajaliselt pidin osadest luksustest loobuma, näiteks nädal aega eksamiks õppida ei olnud enam võimalik, pidi ühe päevaga hakkama saada. See omakorda muutis seda, kuidas ma tundides oma tähelepanu juhtisin. Teadsin, et ei saa enam loota tagantjärele kordamisele, seega pidin võimalikult palju erinevaid tehnikaid kasutama, mis aitasid uut materjali jooksvalt omandada. Töömaht oli põhimõtteliselt nagu oleks kaks tööpäeva teineteise otsas: arstiteaduskond hommikul ja rahvusvaheline karjäär õhtul. Samas oli mu rahvusvaheline töö niivõrd põnev, et ta justkui andis energiat, mitte ei röövinud seda. Kõige keerulisem oli reisigraafikut sobitada, mis tähendas, et pidin omajagu erinevaid lisaülesandeid tegema erinevatele õppejõududele, millest põnevaim oli perearstidele kirjutatud artikkel kõhulahtisuse käsitlemisest esmatasandil. Eks kohati olid ka õppejõud minu suurimad liitlased, kes lubasid mõnest praktikumist kõrvale viilida, kuniks tulemused piisavalt head olid. Võimalik, et olin nende silmis juba niigi maha kantud, seega milleks närve kulutada! 

Kõige keerulisem oli arstiteaduskonna viimane aasta, kui olin asunud tööle Sotsiaalministeeriumisse. Sisuliselt tähendas see, et mu päevas ei olnud enam ühtegi üleliigset tundi: olin täistööpäeva hommikul haiglas ja siis veel kaks kolmandikku tööpäeva õhtul ministeeriumis lisaks muudele eluks vajalikele tegevustele nagu magamine, söögitegemine, trenniskäik ja aeg abikaasaga. Olen alati olnud erinevate produktiivsust tõstvate tehnikate fänn ja see aasta oli võimalus need täis tuuridel käiku lasta. Suureks toeks olid mulle Chris Bailey “The Productivity Project” ja Caroline Webbi “How to Have a Good Day”. Mõned tehnikad, millest palju kasu oli:

  • Oma loomuliku energiataseme mõõtmine (loe: loobu kõikidest stimulantidest ja vaata, kuidas energia päeva jooksul kõigub) ja päeva planeerimine sellele vastavalt. Kõige keerulisemad ülesanded tuleks võtta ette siis, kui sul on kõige rohkem energiat ja vastupidi. Minu jaoks tähendab see tänaseni, et hommikud on reserveeritud analüütiliseks tööks, pärastlõunad e-mailideks ja rutiinseteks koosolekuteks.
  • Igal päeval ja nädalal kolme ülesande defineerimine, mis lihtsalt peavad tehtud saama, et mitte defineerida oma väärtust vastavalt tundide arvule, mida panustad, vaid tulemustele, mida saavutad.
  • Hoida vähemalt üks päev nädalas töövaba, et akusid laadida.
  • Teadlikult oma ülesannete lõpetamiseks lühema aja planeerimine, sest tööle kuluv aeg kipub kasvama proportsionaalselt sellega, kui palju sa sellele aega annad.
  • Külma närviga loobumine kõikidest koosolekutest, mis ei ole seotud mingi keerulise ülesande lahendamise või otsustamisega.
  • Oma meilirakenduse avamine kõige rohkem kolm korda päevas ja mitte kunagi esimese asjana hommikul.
  • Oma kohustuste kärpimine, et alles jääksid ainult kõrge lisandväärtusega ülesanded. Mina andsingi oma ülemusele teada, mis minu meelest on madala lisandväärtusega ülesanded, mida võiks kuidagi automeerida või mujale delegeerida, ja tal oli ainult hea meel need mu õlult ära võtta.
  • Väikese lisandväärtusega vältimatute ülesannete koondamine ühte päeva (minu jaoks pühapäev), et need ei segaks kõrge lisandväärtusega ülesannete täitmist.

Kui ma alustasin oma karjääri ehitamist õpingute ajal, siis kippusin väga palju rõhku panema sellele, kui palju mul oli aega ühe või teise asja tegemiseks. Tänaseks olen õppinud, et lisaks ajale on meil muid ressursse, mida annab juhtida: meie energia ja tähelepanu. Kui me juhime oma energiat ja tähelepanu hästi ning usume sellesse, mida teeme, siis on sama ajaga võimalik rohkem ära teha.

 

Miks on tudengiorganisatsioonid Sinu arvates olulised? Mida need on Sulle andnud? Miks peaks tudengiorganisatsiooniga liituma?

Kui mõtlen tagasi oma esimesele tudengiorganisatsioonile, mis oli AIESEC in Tartu, siis olulisim, mida ma sealt sain, oli taganttõukamine. Inimene on loomult laisk ja ei võta alati ette asju, mis talle tulevikus võiksid kasuks tulla. Hea juht sunnib sind sinu mugavustsoonist välja. Täpselt selline juht mul AIESEC-is oli ja olen talle tänaseni selle eest tänulik. Kui teile ka ei satu sellist juhti, siis ainuüksi mingi missiooni eest võitlemine sunnib teid paratamatult astuma kasulikke samme oma edasiseks arenguks. 

Teine oluline põhjus, miks organisatsiooniga liituda, on see, kui jagate selle missiooni. Organisatsioon ei peaks olema ainult koht, kus võrgustuda, vaid tal peaks olema ühiskondlik mõju. See tõmbas mind EAÜS-i juurde ning läbi EAÜS-i sain võidelda mitme enda jaoks olulise teema eest: abiarstindus, seksuaalvähemuste õigused, mõistlikum alkoholipoliitika- ja kultuur jne. Tohutult tugevdav tunne oli teada, et ma ei aja oma asja üksi, vaid minu taga on terve organisatsioon. 

Samas ei saa alahinnata noorteorganisatsiooni sotsiaalseid aspekte. Organisatsioonide kaudu tutvusin mitmete oluliste inimestega, kes on nüüd sõbrad, koostööpartnerid ja kaasvõitlejad, rääkimata sellest, et kohtusin oma abikaasaga tudengiorganisatsioonis. Just hiljuti sain ühe põneva koostööpakkumise, mis algas sellest, et partner ja mina olime mõlemad AIESEC-i taustaga, seejuures täiesti eri riikidest. Kas ma olen midagi kaotanud tudengiorganisatsiooni kuulumisega? Mitte vähimatki.  

 

Kui palju saab võrrelda tudengiorganisatsioonide ja avaliku sektori tööd? Kui palju need üksteisest erinevad või just sarnanevad?

Tudengiorganisatsioon on kindlasti hea ettevalmistus avalikuks sektoriks, sest oleme tudengiorganisatsioonides harjunud läbi ajama väga väikeste eelarvetega. Selline kokkuhoidlik suhtumine on abiks ka avalikus sektoris, kus iga sent on maksumaksja sent ja vajab austavat kohtlemist. Siiski tasub meeles pidada, et sääst ei ole omaette eesmärk ja iga kokkuhoid ei ole põhjendatud. Samuti on tudengiorganisatsioonides õpitud kollegiaalne suhtlus ääretult oluline igal ametipostil. 

Kui oled organisatsiooni eesotsas, siis see on samuti hea ettevalmistus, sest juhina pead oma tegevusest liikmetele aru andma. Sa ei saa tegutseda isepäiselt, vaid pead otsustesse kaasama liikmeskonda. Avalik teenistuja peab samamoodi iga oma sammu juures meenutama, et tema kontor ja tema palk tulevad kodanike taskust ning selle hinnaks on nende usalduse säilitamine. See eeldab avalikult teenistujalt samasugust läbipaistvust nagu tudengiorganisatsiooni juhilt. 

Mõneti on tudengiorganisatsioonis tegutsedes vabadust rohkem. Teisisõnu, kui sina oled organisatsiooni juht, siis sul on ka õigus teile olulistel teemadel sõna võtta ja avalikku arvamust kujundada seniks, kuni su seisukohad on kooskõlas organisatsiooni omadega. Avalikus sektoris on meil alati üks kiht kõrgemaid juhte veel, kelleks on valitud rahvaesindajad. Seega, isegi kui oled tippametnik, pead austavalt suhtuma valitud juhtide otsustesse. Sul on õigus oma arvamusele ja sa võid selle avalikult välja öelda, aga lõplik otsustusõigus on kellelgi teisel. Ent sellegipoolest ei tähenda avalikus sektoris töötamine vaikselt kaasanoogutamist otsustega, mis sulle tunduvad valed. Sul on siiski ametnikueetikast lähtuv kohustus kaitsta põhiseadust ning vabadus oma pädevuses kujundada seejuures ka avalikku arvamust. Peaasi on jääda konstruktiivseks.

 

Millised on Su edasised eesmärgid? Mille poole püüdled?

Ehkki mulle väga imponeerib mõte, et seame eesmärgi ja ainiti püüdleme selle poole, siis ma pole kunagi olnud väga hea eesmärkide seadja, ammugi nende poole püüdleja. Olen neid kindlasti kirja pannud, võib-olla isegi välja trükkinud ja seinale pistnud, aga elu ei toimi nii. Minu jaoks on elu nagu autojuhtimine, kus igas kurvis saame tagasisidet, kui palju peaksime pöörama ja gaasi andma. Kui seda tagasisidet arvestame, siis oleme ka jätkusuutlikud, mis on üks edu kindlaid aluseid. Eesmärgipõhine elu seostub mu peas kosmosesse minekuga, kus iga samm peab olema ette kalkuleeritud ja vigadele pole ruumi – see on võimas, aga mitte see, mida soovin. Olen oma elu elanud rohkem Austraalia koomiku Tim Minchini sõnade järgi: “Püüan hoida suurt pilti, aga olen alati avatud jälitama säravat asjakest oma silmanurgas.” Enamasti see väike ja põnev (lühiaegne) eesmärk viib mind kusagile ootamatusse kohta, kust on seda huvitavam ülejäänud elu edasi ehitada. 

Kuigi eesmärkidega on mul lood kehvasti, olen alati uskunud süsteemidesse. Lugesin sellest mõtteviisist kunagi Scott Adamsi raamatust “How to Fail at Almost Everything and Still Win Big”, aga alles praegu jõuab mulle kohale, et viljelen sama lähenemist. Keskendumine süsteemidele tähendab, et su püüdluste aluseks ei ole, MIDA sa soovid saavutada, vaid KUIDAS sa peaksid tegutsema, et olla edukas. Adams tõi oma raamatus näite mehest, kel polnud kindlat soovi olla juht oma valdkonnas, aga tal oli süsteem alati otsida paremat tööpakkumist, mis lõpuks viis ta eduni. Õige milleeniumilapsena ma ei defineeri edu kõrgema palganumbri järgi, vaid selle põhjal, mil määral mul õnnestub elu enda ümber kujundada ja inimeste elusid paremaks teha. Samas ma annan endale aru, et võimalusi inimesi aidata on väga palju ning mitmeid viise ma isegi ei kujuta täna ette. Seega mõtlen rohkem sellele, kuidas võiksin saada rohkem vastutust ja suurema lisandväärtusega tööülesandeid. Kogemus on näidanud, et see juhtub, kui teadlikult tegutseda:

  • Näita üles initsiatiivi. Ära oota, et keegi annaks sulle ülesandeid, vaid loo neid. 
  • Hari end pidevalt, et sul oleks alati huvitavaid perspektiive, mida lauale tuua.
  • Suhtu teistesse alati austusega, sest kunagi ei tea, kellest võid ühel hetkel sõltuda.
  • Aita teisi, isegi siis, kui see pole “sinu asi”. 
  • Ole konstruktiivne. Skepsis on tervitatav, aga idee põrmustamisest on alati parem uue ja parema ideega lauale tulemine. 
  • Kehtesta ennast. Kui sulle midagi ei sobi, ütle seda ausalt ja lugupidavalt, mitte ära ole salaja pettunud.

Kui konkreetselt rääkida, siis minu praegune peamine eesmärk on luua uusi võimalusi teaduseks ja innovatsiooniks tervishoiuvaldkonnas, kasutades ära e-riigi võimalusi. Kahe aasta eest poleks ma isegi ette kujutanud, et see võiks olla oluline osa mu elust.

 

Kuidas elus õigeid prioriteete seada ja targalt tegutsedes oma eesmärke saavutada? Mis Sind motiveerib?

Ma arvan, et see algab kahe müüdi murdmisest. Esimene müüt on see, et sul on elus üks eesmärk, üks prioriteet, üks “sisemine tuli”: tõenäoliselt sul on neid elus mitmeid ja mina ei oska kellelegi pahaks panna, et ta parasjagu järab vale prioriteedi kallal. Vale on see, mis sind ennast enam ei motiveeri, ning see ongi “õige prioriteedi” oht: kui oled millegi enda jaoks ülimaks seadnud kolm aastat tagasi, siis võib-olla see lihtsalt ei ole su jaoks täna enam nii oluline? Lahendus on leida endale muu tegevus. Ma arvan, et me kõik oleksime õnnelikumad, kui me mõtleksime vähem sellele, mida me “peaks” tegema ja rohkem sellele, mida me tahaks teha, ja tegema seda kogu hingega, kuniks see meie hinge kosutab.

Teine müüt on see, et prioriteetidele keskendumine tähendab vähem tegemist. Kui viisime OLE ROHKEM. võrgustiku kevadpäevade raames läbi küsimustiku, siis vastasid noored ükshäälselt, et nende huvi pole mitte vähem teha, vaid et neil oleks rohkem aega, et tegutseda. Minu meelest illustreerib see hästi praegust olukorda: meid motiveerivadki väga mitmed asjad, ja selmet keskenduda neist ainult ühele, peaksime keskenduma sellele, kuidas oma ajast rohkem välja pigistada, juhtides paremini oma tähelepanu ja energiat. Teatud piirangud on siin ees, tõepoolest, aga nende piirangute mõistmiseks peaksime esmalt aru saama, milleks me tegelikult võimelised oleme: tõenäoliselt palju enamaks, kui praegu usume. Vähemalt alguses peakski võtma endale rohkem asju taldrikule, kui suudame enda meelest saavutada, ja siis kohendama. Võtmesõnadeks on siin tulemused ja mõõtmine: kui võtad endale uusi kohustusi, siis otsusta ka ära, mida sa nendega tegeledes saavutada tahad, ja mõõda seda, ükskõik kuidas. Kui tulemused ei ole soovipärased, siis võib-olla peaksid tõesti midagi teistmoodi tegema, kas või teisi inimesi appi võtma või mõtlema, kas keskenduda millelegi vähem või rohkem. Kasulik mõtteharjutus on vaadata oma tegevustele otsa ja mõelda, millised neist on n-ö alustegevused, millele rohkem keskendudes lahenevad ka paljude teiste tegevustega seotud probleemid.

Ma arvan, et mina ei oska kellelegi öelda, mis on nende jaoks õige prioriteet. Õige prioriteet on eelkõige see, mis sind ennast motiveerib ja õnnelikuks teeb. Samuti aitad nii ka teisi, sest õnn on nakkav. Ma ei vali oma tegevusvaldkondi mingi valideeritud skaala järgi, vaid ma jahin ühte konkreetset tunnet, milleks on ennastunustav tähelepanu. Kui suudad end millessegi vähegi asjalikku tundideks ära kaotada, siis sellega peaksidki tegelema. Ennast millekski sundimine on lühiaegselt okei, aga põhitegevusena on see äärmiselt suur raiskamine.

 

Kas Sa tahaksid midagi öelda ka praeguse eriolukorra kohta?

Täna kuulub lõviosa minu ajast Sotsiaalministeeriumi e-teenuste nõunikuna COVID-19 olukorrale. Muuhulgas oleme viimastel nädalatel ehitanud üles rakenduse, et jagada nõu ja koguda infot võimalike nakatunude kohta: koroonatest.ee Praegu on kõige olulisem olla ettevaatlik. See tähendab, et tuleb püsida kodus. Küsimus ei ole selles, kas COVID-19 teid haiglasse viib, vaid selles, kellele teie võite selle edasi viia. Tänaseks on selge, et haigus levib ka asümptomaatiliselt ja ma arvan, et mitte ükski noor ei soovi nakatada mõnda oma riskigruppi kuuluvat lähedast. Olge ettevaatlikud ka siis, kui see tundub ebaproportsionaalne. Kui tõmbad käsipidurit ja auto jääb seisma meeter enne puusse sõitmist, siis keegi ei süüdista sind ülereageerimises. Paraku on epideemiad sellised probleemid, kus puud oma silmaga ei näe ning võib tunda ainult tagantjärele. Ühtegi laulu ei kirjutata nende auks, kes nähtamatut probleemi ennetavad, aga nad on kangelased sellegipoolest. Täna on teil kõigil harukordne võimalus olla kangelane sellega, et istute kodus oma diivanil. Sellist võimalust lähiajal uuesti ei teki.

autorid: Marit Kobakene, Anu Korsar, Karmen Kukk