Tartu on heade mõtetega tudengilinn, kus kõik kohvikud, poed ja õppehooned asuvad vähemalt pealtnäha käe-jala ulatuses. Järgnevas eksperimendis seame kahtluse alla uskumuse, kas Tartu linn ja ülikool on inimsõbralikud ja atraktiivsed ka ratastooliga liikujale ja pimedale.
Kas ja kuidas jõuda loengutesse, kui sõltuda kahest istmiku all olevast rattast ja nendevahelisest istmest? Kuidas leida õppehoone, kui eesolevaid samme „näeb” vaid valge kepi abil? Uku ja Kristel panid end vastavalt liikumis- ja nägemispuudega inimeste sussidesse, et näha, kuivõrd on Tartus teretulnud ratastoolis liiklejad ja pimedad.
Seiklused ratastooliga
Esmakordselt ratastoolis ülikooli õppehoonete vahelisi teid läbides kogetu muutis tublisti minu mõtteviisi sellest, kuidas füüsilise liikumisvõimeta nii linnas kui ka koolis hakkama saada. Olgu eelnevalt mainitud, et ratastooliga harjunud inimesega võrreldes oli mul igasuguste kogemuste puudumise tõttu tavapärasest märgatavalt keerulisem ja kuna katse kestis vaid paar tundi, on järgnevad kirjeldused ja mõtted ülevaade esmamuljest ja -kogemusest, mida ratastoolis tudengina tundsin.
Teekond algas ühest vähestest ühiselamutest Tartus, kus on kohandatud toad liikumispuudega üliõpilastele: Raatuse 22-st. Esimesed n-ö uue kogemusega kaasnevad emotsioonid möödas, suundusime Raekoja platsi poole, et piire kombata ja mõista, mis meid ees ootab. Uskumatul kombel kestis maa, mis kõndides võtab kõige rohkem viis minutit, ratastooliga 6 korda kauem: 30 minutit!
Ratastoolis olles ei osanud millegi üle otseselt kurta!
Eksperimendi algus andis rohkesti mõtlemisainet sellest, kuidas ratastooliga liigeldes hakkama saadakse: äärekivid ja väiksemad astmed ning augud tundusid järsku suuremad kui kunagi varem ning Kaarsild ilma igasuguse abita täiesti ületamatu. Samuti tekitas üllatust pärast Kaarsilla ületamist algav peaaegu et olematu tõus raekoja hooneni, mis oli – olgugi et igipõlise tartlasena sadu kordi üle tallatud – quelle surprise! Jõudsin pisikesi puhkepause pidades Rüütli tänavani, mis tundus kõige eelneva kõrval kui lapsemäng, sest maapind oli tasane ja augud pigem erandlikud.
Järjekordne uus kogemus ootas ülikooli peahoone näol, kuhu pääses, nagu pärast väikest peata olekut selgus, maja tagant. Sissepääs oli mugav, sest kaldtee oli lauge ja hoonesisesed võimalused lubasid pääseda kõikidesse ruumidesse kõikidel maapealsetel korrustel. Veidi suurema kahtlustundega proovisime õnne kõrvalasuvas filosoofiateaduskonna hoones, et leida ligipääs kurikuulsasse ringauditooriumi, kuid ka seal oli kõige peale mõeldud: sissepääsu kaldtee, siledad põrandad, käepäraselt avatavad uksed, liftid ja mitmed muud aspektid. Ratastoolis olles ei osanud millegi üle otseselt kurta!
Eksperimenti läbi viies hakkasin tasapisi mõistma, et kui tahta ratastoolis hakkama saada, tuleb olla igas mõttes ettevõtlik.
Hoopis kontrastsem oli – nagu arvata võib – Lossi tänava tõus vanasse sünnitusmajja ning praegusesse ajakirjanike ja suhtekorraldajate mekasse ehk sotsiaal- ja haridusteaduskonda. Mõistsin võrdlemisi ruttu, et loengutesse ratastooliga ilusti kohale jõudmiseks tuleks eelmainitud erialasid õppima minnes käe- ja seljalihaseid treenida vähemalt aastakese.
Eksperimenti läbi viies hakkasin tasapisi mõistma, et kui tahta ratastoolis hakkama saada, tuleb olla igas mõttes ettevõtlik. Tuleb leida alternatiivseid teid ning tagauksi, küsida läbimatu distantsi või suure väsimuse korral abi ning olla oma võimetest väga teadlik.
Positiivne on tõsiasi, et Tartus tehtud uuringute kohaselt on 80% TÜ hoonetesse võimalik ratastooliga sisse pääseda ja sealsetes loengutes käia. Iga erivajadusega tudengi õppimisega seotud mure saab lahendatud Tartu Ülikooli nõustamiskabinetis. Lisaks toetab ülikool erivajadustega üliõpilaste kõrghariduse omandamist sõltuvalt puude raskusastmest ja liigist kuni 510 euroga kuus ning kõige tipuks on koolis juba viiendat aastat käimas projekt, kus erivajadustega üliõpilasi abistavad vabatahtlikud kaasüliõpilased ehk tugitudengid.
Minu jaoks oli eksperiment igati kordaläinud, sest saadud kogemus oli tohutu ning nägin ja tundsin omal nahal, et ülikool on pannud rohkelt energiat liikumispuudega tudengite võimaluste suurendamisesse. Ühtlasi soovin tänada ka ettevõtet OÜ Egero, kes oli katsumuse tarbeks valmis ratastooli laenama.
Seiklused pimedana
Esimesed meetrid pimeduses olid, nagu enamik uusi asju alguses – põnevad, ja ehkki olin eksperimendieelselt end mõtetes rolliks emotsionaalselt ette valmistanud, oli ringi liikumine esialgu pigem mäng kui reaalne katsumus. Mida meeter edasi, seda raskemaks läks — näiteks jalgealuse pinna osas, kuna ühikaesine sirge, sile ja üsna inimestevaba tee läks üha rahvarohkemaks ja konarlikumaks, tulid ka ülekäigukohad; elasin tasapisi ka rolli sisse ja vaikselt, kuid visalt tuli tõdemus, et paljude jaoks on taoline liiklemine igapäevane reaalsus. Eksperimendi ajal, kui oli küllalt tegemist sellega, et millegi otsa komistamata teosammust kiiremas tempos kõndida (kiiremini lihtsalt ei julgenud), ei mõelnud ma teadlikult sellele, mis peale nägemismeele puudumise punktist A punkti B liiklemisel veel teistmoodi oli.
Meie esimeseks sihiks oli peamaja, mille uksi olen viimastel aastatel palju kulutanud ja mille sammaste juurde on tee ükskõik mis Tartu punktist mulle unepealtki selge.
Meie esimeseks sihiks oli peamaja, mille uksi olen viimastel aastatel palju kulutanud ja mille sammaste juurde on tee ükskõik mis Tartu punktist mulle unepealtki selge. Seepärast ei pidanud ma esimest teeotsa nii raskeks, kui see reaalselt oli. Koos nägemisega kadus mul esialgu suuresti ka orientatsioon — tuttavast teeotsast polnud minu jaoks enam jälgegi. Ilma saatja abita poleks mul olnud aimugi, kas kõnnin õiges suunas ja – ehkki kasutasin enda käsutuses olevat keppi nii hästi, kui oskasin – kutsusid ikkagi kõikvõimalikud postid, majanurgad ja seisvad autod lausa magnetina mind nende otsa komistama. Inimesi kuulsin möödumisel vähe, pigem tundsin nende möödumist intuitiivselt. Iga kord, kui tabasin kellegi mööda kõndivat, tekitas see minus erisuguseid tundeid. Mõtlesin, kuidas tavaliselt olen kõndides omas mõtteis ja panen vähe tähele, mis ümberringi toimub; pimedana aga sõltuks minu kohalejõudmine otseselt sellest, kuidas ümbritsevat tajun ja saadud infot kasutan.
Saanud esimesest ülekäigukohast edasi, muutus samm julgemaks. Järjest enam hakkasin tähele panema ümbritsevaid hääli: nii inimeste möödumist, autode müra kui ka näiteks fooritulede plõksumist. Kui vähegi võimalik, kasutasin käte abi − käsipuud ja postid aitasid esimese ehmatuse möödumisel orienteeruda ja päästsid nii mõnelgi korral ka kukkumisest. Ehkki õppehoonetesse jõudsin tavapärasest ajakulukamalt, polnud sissepääsemisega probleemi. Peamajas leidsin oma teaduskonna suurema vaevata üles ning et ruumid on tuttavad, polnud ka õige ukse leidmine raske.
Suur au ja kiitus tudengeile, kes oma erivajadusest hoolimata leiavad endas jõudu ja tahtmist õpingutega tegeleda.
Jakobi tänava õppehoonesse on mul loengute tõttu harvem asja olnud, mistõttu orienteerumine oli keerulisem, kuid koos abiga sain ka seal hakkama. Muidugi oleks õppehoonetesse minek pimedana olnud sujuvam ja kiirem, kui oleksin läbinud teid korduvalt; minu jaoks oli aga tegemist uudse olukorraga, mistõttu sihtpunktidesse seiklemine nõudis väga palju aega ja energiat.
Katse käigus sain aimu sellest, kui raske on puudega inimesel olla rohkem ning kui suur osa aja- ja eneriaressursist läheb ainuüksi sellele, et loengusse kohale saada. Loengusse jõudnud, algab eneseületuse teine etapp — kui mina kasutan loengumaterjali kinnistamisel suures osas nägemismälu, siis nägemispuudega tudeng peab toetuma kuulmisele ja osadel juhtudel ka pimedakirjale. Seda suurem on au ja kiitus tudengeile, kes oma erivajadusest hoolimata leiavad endas jõudu ja tahtmist õpingutega tegeleda.
Autorid: Uku Lilleväli ja Kristel-Maria Kadajane