Eksperiment

Ratastooli ja valge kepi abil Tartu loengusaalides

Tartu on heade mõtetega tudengilinn, kus kõik kohvikud, poed ja õppehooned asuvad vähemalt pealtnäha käe-jala ulatuses. Järgnevas eksperimendis seame kahtluse alla uskumuse, kas Tartu linn ja ülikool on inimsõbralikud ja atraktiivsed ka ratastooliga liikujale ja pimedale. Kas ja kuidas jõuda loengutesse, kui sõltuda kahest istmiku all olevast rattast ja nendevahelisest istmest? Kuidas leida õppehoone, kui eesolevaid samme „näeb” vaid valge kepi abil? Uku ja Kristel panid end vastavalt liikumis- ja nägemispuudega inimeste sussidesse, et näha, kuivõrd on Tartus teretulnud ratastoolis liiklejad ja pimedad. Seiklused ratastooliga  Esmakordselt ratastoolis ülikooli õppehoonete vahelisi teid läbides kogetu muutis tublisti minu mõtteviisi sellest, kuidas füüsilise

Kuidas kirjaklambrist kõht täis saada

Uue kooliaasta algus on alati põnev ning toob endaga kaasa palju rikastavaid mõtteid ja ideid. Teisalt tuleb paljudel tudengitel rinda pista piiratud eelarvega, mis võib kuu lõpul kahaneda nii olematuks, et sellest tingitud tühi kõht hakkab teadmiste täienemisele piire seadma. Otsustasime läbi viia katse, mis näitaks, kas ja kuidas on võimalik pealtnäha mitte milletagi ülikoolilinnas oma kõht mõnusasti täis saada. Astusime kahe paariga Kyle MacDonaldi jälgedes, kes suutis aasta vältel vahetada ühe punase kirjaklambri aina väärtuslikemate esemete vastu lõpetades ei rohkema ega vähema kui maja omamisega. Andsime endile aasta asemel poolteist tundi ning suundusime – kumbki paar oma teed – kirjaklambrit korralikuks kõhutäieks