Palju õnne, sa hoiad käes selle õppeaasta viimast OLE ROHKEM ajakirja, mis tähendab, et järjekordne kooliaasta hakkab lõppema. Uskumatu, kas pole? Alles oli ju sügis, aga juba loodus järk-järgult ärkab ja päike oma esimesi kiiri heidab.
Ees on ootamas kauaoodatud ja väljateenitud suvepuhkus. Paljudel tudengitel seisab ees aga lõpetamine, millele järgnevad tähtsad edasiliikumise otsused. Ilmselt on nii mõnelgi lõputöö kirjutamine tekitanud väga kahetisi emotsioone. Ühelt poolt on ju huvitav, aga teisalt tahaks, et see hirmus aeg juba läbi saaks. Eriti siis, kui ise oled jännis oma tööga, aga kursusekaaslastel tundub kõik juba väga hästi olevat. Eks sellistel hetkedel tekib ikka väike kadedus hinge.
Ühel päeval ma mõtlesin, et selle õppeaasta jooksul olen seoses õpingutega kogenud nii palju erinevaid emotsioone. Mingil hetkel on need käinud üles-alla nagu Ameerika mäed. On olnud rõõmu saavutatu üle. On olnud hetki, kus kõik läheb justkui hoopis teises suunas, kui minema peaks. On olnud pettumusi ja käegalöömise tunnet.
Mingi hetk mõtlesin tõsiselt, miks ma üldse õpin ajakirjandust, kui minust niikuinii asja ei saa. Tundsin end andetu ja saamatuna. Aga nagu ikka elus, siis kõige sügavamal masenduse hetkel tuli ellu miski, mis pani mõtlema, et ehk pole kõik üldse nii halvasti.
Sellistel langushetkedel on mul kombeks hakata end teiste inimestega võrdlema, mis ei muuda olukorda just paremaks, sest alati hakkab kadedus hinge närima. Kadedus ei ole iseenesest halb, aga ainult senikaua, kui see paneb meid ennast rohkem pingutama. Mind mõnes mõttes motiveerib see, kui keegi on minust parem, sest ma tahan ise sama heaks saada. Lisaks on olemas eeskuju, kelle moodi olla ja kellelt snitti võtta. Näiteks kadestan vahel oma kursusekaaslasi, sest nad on tõeliselt andekad ja usinad. Proovin siis rohkem nende moodi olla.
Lisaks olen ma väga kade inimeste peale, kes oskavad hästi kirjutada. Kirjutada nii, et see puudutaks. Iga kord, kui ma mõnd sellist teksti loen, olen ma kade, nii paganama kade. Lugejana paistab mulle, et nad suudavad pingutamata koostada selliseid lauseid, et mina, kes ma jälgin äärmise tähelepanelikkusega, kuidas inimesed sõnu ritta seavad, tahaks kadedusest lõhki minna. Samas võib selline lihtsa vaevaga kirjutamine olla vaid näiv. Tegelikult me ju ei tea, kui kaua keegi mingi teksti kallal nokitsenud on. Kui kaua otsinud mõnele sõnale sobivat vastet või kaua mingi lugu on peas idanenud. Me ei tea, kas kirjutamine on neil lapsest saati hästi välja tulnud või on nad pidanud vaeva nägema ja õppima. Justnimelt sellepärast ongi end mõttetu teistega võrrelda. Me ei tea, kust keegi alustanud on. Meil kõigil on erinev stardipositsioon ja teekond. Kõlab jälle maru klišeelikult, aga nagu mu hea kursusevend kirjutas, siis klišeed on klišeed kindla põhjusega.
Soovin kõigile tudengitele ja eriti peatsetele lõpetajatele, et viimased pingutused kooliga vilja kannaksid. Ma loodan, et teate, mida oma eluga peale hakata, ja kui ei tea, siis ärge muretsege, te pole ainukesed. Kuigi see vist eriti ei lohuta. Aga nagu Karl-Erik Taukar laulab, siis vahel meile kõik on tundmatu maa, aga küll selle tundmatu maa tagant hakkavad mingil hetkel paistma ka tuttavad paigad. Nii et kõik pole lootusetu.
PS! Muide, kogu selle õppeaasta vältel on ajakirja juhtkirjad olnud millegi poolest sarnased. Alguses juhtus see kogemata, aga siis võtsin ma endale eesmärgi, et kuni hooaja lõpuni hoian seda joont. Kas sina oled aru saanud, mis see on, millest ma räägin? Kui jah, siis võta minuga ühendust ja ma mõtlen sulle mõne auhinna välja!
Sandra Saar