Aquino Thomas, Napoleon Bonaparte, Lõhavere isand Lembitu ja sekka veel Martin Luther – nad ei ole küll TÜ Ajalooringi liikmed, kuid siiski ühed olulised nimed paljudest, mis ajalooteljel hulgaliste sündmuste ja aastaarvude keskel on oma koha leidnud, maailma muutnud ning koolijütside ajalooõpikutes figureerinud. Kahtlemata teavad neid ka kõik TÜ Ajalooringi liikmeid, kes erinevalt laialdaselt levinud stereotüübist, mille järgi tuubitakse ajaloos vaid aastaarve ja nimesid pähe, teavad, milles peitub ajaloo õppimise tõeline võlu.
Ajalugu kui ühiskonna arengukäiku käsitlev teadus on laiapõhjaline, mistõttu ei pääse tema kaugesse aega ulatuvast haardest ka Tartu Ülikool ühes tudengilinna kui tervikuga. TÜ Ajalooring kui üks väärikas ajaloohuvilisi tudengeid koondav erialaselts on tegutsenud juba aastast 1946 ning tähistas tänavu oma 70. juubelit. Auväärse ea valguses eelistab Ajalooring elada ja olla hetkes, pakkudes oma tegevusega kaastudengitele head seltskonda, võimalust suhelda õppejõududega väljaspool nende loomulikku keskkonda ning mõnusat ja harivat äraolemist. Kahtlemata tasub Ajalooringiga liituda üliõpilasel, kes soovib liigse kohustuseta ümbritsevast elust ajalugu leida ja seda ka mitte üleliia tõsise seltskonnaga jagada. Seltsi struktuur on vaba, koosnedes juhatusest ja suurest liikmete ringist, kellest valitsev osa käib peaasjalikult lihtsalt üritusi nautimas, kuid leidub ka neid, kes tegelevad aktiivselt ürituste korraldamisega olles abiks nii nõu kui jõuga.
Ajalooring kui traditsioon
Ajal, mil lõputute võimaluste virvarris võib üks organisatsioon kergelt pea kaotada, on Ajalooring kindlalt seismas eelkõige oma tegemiste toimimise ning Ajalooringi kui traditsiooni edasikandmise eest uutele põlvedele. Seega on seltsi tegevusaja vältel kootud kirevat ning mitmekülgseid ettevõtmisi ja üritusi hõlmavat mustrit, millest organisatsiooni igapäevases kulgemises lähtuda ning mida tulevastele liikmetele edasi pärandada. Tavapäraselt toimub sügiseti semestrit sissejuhatav infotund, mis pakub huvilistele rohkem teadmisi ringi toimetustest. Siinkohal tasub ka mainida, et kuigi Ajalooring tegeleb ajaloo ja arheoloogia eriala tudengitele suunatud ürituste korraldamisega, on ringi oodatud siiski kõik huvilised sõltumata õpitavast erialast. Seejuures on ajalugu näidanud, et ringi jäävad pidama eelkõige just ajalootudengid.
Ajalooring on viimasel ajal proovinud mitut vana traditsiooni taaselustada. Eelmisel sügisel käidi legendaarse Eesti ajaloo professor Tiit Rosenbergi juhtimisel üheskoos Raadi kalmistul lahkunud ajaloolaste haudadel. Ajalooringi 70. juubeli raames peeti kevadsemestril aga tudengikonverentsi, mis oli kunagi oma formaadi poolest palju tihedamini esinev sündmus. Lisaks saadi tänavu novembris väiksemas ringis kokku saunaõhtul, mis veel mõni aasta tagasi Ajalooringi ürituste raudvara hulka kuulus. Juttu on olnud veel ka ühe üsnagi unustuste hõlma vajunud traditsiooni taastamisest, aga jäägu siinkohal saladuseloor veel kergitamata.
Ajalooring suhtub oma tegemiste planeerimisse avatud meelega, pidamata paljuks taaselustada mõni tolmukorra alla vajunud algatus või alustada hoopis millegi uuega nagu näiteks eelmisel aastal ringi põhitegevustesse sisseviidud ühised muuseumikülastused Tartus. Traditsiooni ja progressi tasakaalus hoidmise teekonnal tuleb arvestada, et tudengid on paratamatult liikuv rahvas ja iga paari või kolme aastaga vahetuvad organisatsiooni võtmeisikud, mistõttu on ka Ajalooringi dünaamika pidevas muutumises. Seega rõhutakse kõige muu kõrval ka lihtsamale ja spontaansele kooskäimisele ringisisese sõpruskonna arenguks. Ideelistest tulevikuvisioonidest on läbi käinud mõte panustada ajaloohariduse kui sellise populariseerimisse ning suuremast koostööst üldhariduskoolidega, kuid kuna ollakse mitteformaalne sõpruskond, jääb tahumatu viisaastakuplaan paika panemata.
Kes teeb, see jõuab
Plaanilistele üritustele lisaks soovib organisatsioon jõudumööda täiendada oma kodulehel (ajalooring.ut.ee) olevat arhiivinurgakest, et Ajalooringi fotod saaksid üles seatud kõigile huvilistele. Materjali, mida lisaks fotodele kokku koguda, on veelgi ning Ajalooring püüab oma tegemistest säilitada plakateid, kavasid, osalejate nimekirju ja isegi tšekke, et digiajastul elades jääks tulevastele Ajalooringi liikmetele uurimiseks ka midagi käegakatsutavat. Peale selle soovib ring täiustada oma kodulehte andmaks huvilistele edasi pidevat informatsiooni aktuaalsete ürituste kohta. Pikemaajaline ning juba käest kätte käinud projekt on aga ajaloolaste lauliku lõplik kokkuseadmine ja loodetavasti ka mingil kujul trükis avaldamine.
Liiatigi ei saa mööda vaadata Ajalooringis väga sündmusterikkalt kulgenud sügisest, mille kestel külastati arheoloogia eriala õppejõu Ain Mäesalu juhtimisel Tartu linna endisi kaitserajatisi, toimusid traditsioonilised filmiõhtud, kus õppejõud filmi teaduslikust vaatenurgast analüüsisid ning peeti ka vestlusõhtuid, mille käigus said kokku tudengid ja õppejõud, et teha juttu asjadest, millest tavalises auditoorses loengus ei räägita.
Tutvumata pole ring jätnud ka populaarseks kõneaineks oleva Eesti Rahva Muuseumiga, mida üheskoos juba külastada on jõutud. Vähem muljeid pakkuv pole ringi tegevuskavas olnud ka iga õppeaasta alguses toimuv sügisreis, mida on väikese vahega võetud ette juba alates 1960. aastate keskpaigast. Seejuures saab vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad, mil põline ajalooringlane, uusaja professor Mati Laur, pole sügisreisist osa võtnud. Ühepäevasel ekskursioonil võetakse sihiks mõni Eesti piirkond, kus üliõpilased ajalooliselt olulistes peatuspunktides ettekandeid peavad. Sel aastal tutvuti ajaloolise Postiteega ning jõuti Võru kaudu Rõuge linnamäele välja. Eriti meeleolukas kipub sügisreisidel olema aga tagasisõit Tartusse, mil avaldub ajaloolastele vägagi omane laulusoon.
Veel selle aastanumbri sees võtab Ajalooring ette külastuse Eesti Spordimuuseumisse ja uuel semestril väisatakse mõnda Tartu Linnamuuseumi filiaali. Kevadel soovib organisatsioon aga pakkuda võistlusmomenti mälumänguritele ning avastada enne kevadist sessi toimuva iga-aastase kahepäevase kevadreisi raames mõnda põnevat kohta kodumaal. Kes teeb, see jõuab!
Ajaloo lumm
Pole saladus, et ajaloo eriala puhul on tegemist vägagi individuaalse õppega. Ometi pole tavapäraselt ülikooli seinte vahel õppimisele kulutatavad kolm või viis aastat täidetud vaid üksluisete faktiteadmiste pähe tampimisega, vaid sisustatud palju universaalsemate oskuste omandamisega. Praktiseerida saab info otsimist, selle suurel hulgal läbitöötamist ning kriitilise pilguga hindamist, seoste nägemist, ja palju muud. Lisaks ülikoolipingi nühkimisele annab Ajalooringis kaasa tegemine justkui kirsiks tordil väga hea võimaluse ka meeskonnatööks. See kõik tagab enamasti selle, et kuigi võib esineda väike mure oma teadmiste rakendamise osas tööturul, siis töötuks ajaloolased ei jää. Ajaloo eriala vilistlasi leiab poliitikast ja ministeeriumitest, väikeettevõtjate hulgast ning laialdaselt ka muudelt elualadelt. Kindlasti ei ole ajaloolastel puudu ka erialasest tööst. Seda tõestab asjaolu, et kui Ajalooring kevadel toimunud juubelikonverentsi tarbeks endiseid ringi juhatuse liikmeid otsis, olid pea kõigi kontaktandmed leitavad ikka mõne muuseumi, arhiivi või teadusportaali kodulehelt.
Köitvate ja mitmekülgsete õpingute kõrval võib aga pisukest rahutusenooti hinges äratada asjaolu, et puudub kodune nurgakene raamatukogu ajaloo osakonna riiulite taga, kus sessiperioodil üksteist toetada või koos kursusekaaslastega essee tähtaega tabada. Ometi pakub alati rõõmu teadmine, et silmapiiril terendab järjekordne ajaloolaste pidu, kus südaööl ikka ja jälle teatud mõttes üksteisele truudusevannet anda, millega kõik tulevikuvalud kaovad ja mõtted priiks saavad. Ajaloolisele kogemusele tuginedes on üks tubli ajalooringlane mõnel päeval agar pagar, teinekord aga parajalt passiivne, ent alati lojaalne ja seltsimehelik.
Mariann Rei