Ülelinnalisi organisatsioone on väga palju ja nende tegutsemise eesmärgid erinevad. AIESEC on maailma suurim rahvusvaheline noorteorganisatsioon, mille eesmärk on noortele pakkuda praktilisi oskusi ja teadmisi läbi välismaal töötamise, vabatahtlikuks olemise ja meeskonnaliikmete kogemuste. Ajasime juttu kahe AIESECi liikme Reeda ja Piibega, kes on organisatsiooni tänaseks kuulunud umbes aasta ning selle lühikese ajaga palju õppinud.
Reet Sütt (20) ja Piibe Nõmm (20) on pikaajalised sõbrannad, kes õpivad mõlemad Tartu Ülikoolis riigiteaduste erialal. Ülikooli tulles sai neile mõlemale aga kiirelt selgeks, et vaba aega on päris palju ning see tuleks kuidagi kasulikult ära kasutada. „Kuulsime mõlemad palju selle kohta, et peaksime olema organisatsiooni liikmed, sest kui pole, siis mandud lihtsalt tudengina ära, kuna tegeled ainult koolitööga,“ ütlevad nad. Samuti arvab Reet, et tööle saab ka pärast ülikooli minna, kuid organisatsiooni mitte, ning viimasest saadud kogemused ja teadmised jäävad kauemaks külge.
LEIA EESMÄRK
Tudengiorganisatsioone on palju ja nende seast endale sobiva leidmine võib olla päris keeruline töö. Reet ja Piibe ütlevad, et ehkki ka nemad ei saanud alguses päris täpselt aru, mis toimub, meeldis neile AIESECi eesmärk – noorte arendamine, maailmas toimuvast huvitumine ja sellesse panustamine. „Leiad sellise väljundi, kus tunned, et teed midagi tähtsat ja mis läheb enda väärtustega kokku,“ võttis Piibe valiku tegemise loogika kokku. Lisaks oli AIESECis hea tasakaal lõbusa ning praktilise ja kasuliku vahel.
ESIMESED SAMMUD
Peale organisatsiooni valimist antakse värsketele liitunutele tihti esimesed ülesanded. AIESECis anti Reedale ja Piibele korraldada pannkoogihommik kogu organisatsioonile. „Me kumbki polnud varem otsast lõpuni midagi korraldanud, ainult vahepeal abiks olnud. Esimene üritus läks aga väga hästi.“ Peale esimest ülesannet said neiud valida valdkonnad, kus põhjalikumalt tegutseda. Piibe valis turunduse ning Reet finantsid. Kogemuste pagas hakkas väga kiiresti kasvama.
KIIRE ENESEARENG
Tudengiorganisatsioonides antakse noortele üsna kiiresti päris palju vastutust, mis võib küll alguses pisut ära ehmatada, kuid samas tagab väga kiire enesearengu. Näiteks ütles Reet, et kuigi ta oli alguses pisut introvertne, on ta nüüd saanud palju iseseisvust ja tulnud oma mugavustsoonist rohkem välja. „Ise mõtestad enda jaoks lahti, mida tahad teha ja mis on sinu eesmärgid ning nende poole pürgid,“ räägib Piibe. Samuti toovad neiud välja, et organisatsioonikogemus on ka koolitöödele kaasa aidanud – kui koolis oli tarvis õpitut ette kanda, oli palju kasu organisatsioonis saadud esinemiskoolitusest. Lisaks on nad saanud professionaalse tiimitöö kogemuse, milletaolist koolist saada pole võimalik.
KOGEMUS OLULISEM KUI PALK
Ühe aastaga on tüdrukud seega saanud kogemusi juba nii turunduses, finantsis, meeskonnatöös, esinemises kui ka meeskondade juhtimises. „Tegelikult on organisatsioon hästi teistsugune vaadates juhi poole pealt ja tavaliikme poole pealt,“ ütleb Piibe. Kõik need kogemused on kokku olulisemad kui palk: „See ongi huvitav, et teeme seda vabatahtlikult, aga võimalus end arendada ja aidata kaasa teiste arengule motiveerib palju rohkem kui palk, eriti siis kui organisatsiooni põhimõtted ja teiste liikmete väärtushinnangud langevad kokku su enda omadega.“ Nende sõnul pole hilisemas elus lihtsalt võimalik kuskilt sellist kogemust saada nagu praegu tudengiorganisatsioonist, kus saab niivõrd palju uut proovida, seejuures vigu teha ja neist õppida.
Neidude kogemusi kokku võttes võib ülelinnalisi organisatsioone kutsuda enesearengu kiirenditeks, mis läbi vastutuse andmise pakuvad kogemusi, mida kuskilt mujalt ei saa. Nende kogemustega tööle minnes on eelis teiste kandidaatide ees väga suur. Samas on tudengiorganisatsioonid väga oluline osa ülikoolielust ning Piibe ütleb: „Tänu tudengiorganisatsiooni kuulumisele olengi saanud selle tunde, et ongi best time of my life.“
Anna-Liisa Piirmann, toimetas Karoli Noor