Kevad annab endast vaikselt märku, õnnistades meid üha soojemate päikesekiirte ning ka mõne soojakraadiga. Ülikooli õppetöö toimub e-õppes – paljud on endale paika pannud plaani, mida oma ajaga ette võtta ning teised… mitte nii väga. Praegu on hea aeg tegutseda: panna kirja isiklikud eesmärgid, planeerida edaspidiseid tegevusi, organisatsioonis langetada otsuseid ja teha ühistegevusi ka siis, kui näost näkku kokku ei ole võimalik kokku saada.
Selleks, et rikastada teie päeva huvitavate mõtetega ning julgustada teid olema rohkem, toome teieni inspireerivad persoonilood. Sel korral räägime proviisoriõppe tudengi Reelika Jõgiga organisatsiooni juhtimisest, vahetusaastast ja muust põnevast.
Räägi oma kogemusest Tartu Ülikooli Rohuteaduste Seltsis (TÜRS) – kuidas muutus organisatsioon aktiivseks ja silmapaistvaks?
“TÜRS on tegelikult üpris vana organisatsioon, asutatud 1990. aastal. Võib näha perioode, mil organisatsioon oli väga aktiivne ja ka perioode, mil TÜRS oli varjusurmas. TÜRS-i aktiivsus oli juba tõusuteel, kui me 2017.aastal uue juhatusega ametisse astusime. Me suutsime õnneks teha otsuseid, mis jätkasid organisatsiooni arengut. TÜRS on väike organisatsioon ja üheks kindlaks alustalaks on sõpruskond. Ilmselt oli meie juhatus hea jutuga ja suutsime liikmed enda ideedega kaasa tõmmata. Loomulikult aitas siin kaasa fakt, et meil tegelikult oligi palju ideid, nii häid kui vähem häid, ja me suutsime neist paljud realiseerida. Graafik oli tihe ja nii mitmedki liikmed sai mugavustsoonist välja lükatud. Kui TÜRS oleks suurem organisatsioon, oleks me ilmselt sellise tempoga ka edasi läinud.
Mingi hetk muutus lõputu energia keel-vestil-rühkimiseks, kuna ei olnud enam võimalik liikmete seas ülesandeid ja positsioone laiali jaotada – polnud lihtsalt piisavat liikmete arvu. Kindlasti said paljud liikmed aga vägeva kogemuse, olgu see positiivne või ka kohati negatiivne. Siit väike õppetund kõigile: on mõistlik vahetevahel juhatusega maha istuda, võtta kampa ka paar aktiivset ja paar vähemaktiivset liiget, miks mitte ka kedagi väljastpoolt organisatsiooni, ja arutada, kas praegune tempo, organisatsiooni rõhuasetus, ülesannete jaotumine jms on loogiline ja pikaajaliselt tehtav. See hoiab kokku liigset stressi, arusaamatusi ja võimalust, et organisatsioon väsib ja lõpuks ehk üldse lakkab tegutsemast.”
Reelika oli TÜRS-i juhatuses kahel järjestikusel aastal. Mõnele võib see tekitada küsimuse – miks? Reelika arvates on tudengiorganisatsiooni juhatuses olemine väga premeeriv töö, millest pole ehk nii hästi aru saada protsessi käigus, aga hiljem tagasi vaadates küll. “Oskus töötada meeskonnas, juhtida meeskonda, pidada läbirääkimisi, läbi viia koosolekuid, maandada pingeid, motiveerida kaaslasi – see on vaid osa organisatsiooni juhtimisest,” ütleb Reelika. TÜRS-i juhatuses olemine oli tema jaoks väga põnev aeg – ees ei olnud mitte ühtegi piiri (peale MTÜ seaduse), eelmistest juhatustest olid küll kaasa antud teadmised ja abistavad dokumendid, ent suurem osa TÜRS-i tegemistest oli siiski juhatuse enda looming.
“Kindlasti on oluline välja tuua üks juhatuses olemise ja ka aktiivse liikme boonus – vigade tegemine. Üleüldiselt räägitakse vigade tegemisest kui millestki negatiivsest, mida igal juhul tuleb vältida. Vigade tegemine on aga ka märk julgusest ja arengust. Tõsi, on ebavajalik astuda kollektiivselt ühte ämbrisse mitu korda, ent üksikisiku jaoks on vigade tegemine väga hea viis õppida ja edasi areneda. Tähtis on enda jaoks teadvustada, mis läks valesti, miks nii juhtus ja kuidas seda edaspidi vältida.” Reelika kahe juhatuseaasta sisse mahtus nii väiksemaid kui suuremaid vigu. Tema arvates peab inimene oskama kukkuda ja uuesti püsti tõusta, võtta omaks kriitikat ja sellest kõigest targemana välja tulla ning tudengiorganisatsioonid on selleks parim harjutusplats.
Reelika usub, et on hea praktika, kui uues juhatuses on keegi ka eelmisest juhatusest, sest nii saavutatakse teatav stabiilsus ja oskuste edasi kandumine. Tihti ei mängi see aga välja, sest uuesti kandideerimine ei pruugi inimeste plaanidega kokku käia. Reelika juhatuses olemise ajal ometigi just nii oli. “Meie rõhuasetus oli kahe aasta jooksul liikmete aktiivsuse tõstmisel ja hoidmisel ning sellega me saime ka hakkama. Mõistlik on paika panna pikemaajalisemad eesmärgid ja neid pidevalt rõhutada, et juhatuse vahetused neid ei kõigutaks.”
Kui oli aeg juhatus edasi anda, siis kas oli kindel tunne? Kuidas juhatust korralikult üle anda ilma, et info puudulikuks jääks?
“Tekib kohe tahtmine anda kogu au Üliõpilaskonna Sihtasutusele (ÜKSA). Kõik need koolitused, ka paljudel muudel teemadel peale juhatuse üleandmise, on aidanud Tartu tudengiorganisatsioonidel areneda sinna, kus nad praegu on. TÜRS-i juhatuse üleandmistel on olnud kindel tunne, sest eeltöö on olnud korralik ja teadmine, et vana juhatus ei kao uue juhatuse jaoks ära, annab kõigile hingerahu.
Juhatuse üleandmisel on ülimalt oluline teha korralik eeltöö – ei maksa edasi anda rafineerimata infot, mis pildi veel segasemaks teeb. Vajalik on aasta jooksul luua või täiendada erinevaid juhiseid ürituste korraldamise, toetajatega suhtluse, tegevusplaanide jms kohta.
Organisatsiooni jätkusuutlikkusele oleks parim, kui uus juhatus saaks mõnda aega paralleelselt töötada vana juhatusega, et elada uude positsiooni kiiremini sisse. Kindlasti peab vana juhatus jääma kättesaadavaks ja toetama uut juhatust rolli sisse elamisel. Siin tuleb ka silmas pidada, et vana juhatus ei hakkaks oma plaane uuele juhatusele peale suruma.”
Reelika tunnistab, et juhatusse kandideerides ei olnud tal paigas kindlat plaani, mida soovib TÜRS-is korda saata. Juhatusse kandideerides oli ta lõpetamas 1.kursust, täis energiat ja teotahet. “Pealehakkamine ja teotahe on tudengiorganisatsiooni toimimiseks peamine komponent. Võid olla kogenud kui tahes, aga kui konkreetse organisatsiooniga igapäevaselt tegelemine silmi särama ei löö, pole sellest kogemusest suurt kasu,” ütleb Reelika. Kui ta järgmisel aastal uuesti kandideeris, olid tal olemas juba väga konkreetsed ideed ning ta usubki, et ideaalis võiksid ideed ja motivatsioon käia käsikäes.
Praegu õpib Reelika välismaal, ta on Erasmus+ õpirändega õppeaasta Brnos, Tšehhi Vabariigis.
“Elada ja õppida osa elust välisriigis oli mu tegude-nimekirjas väga kindlal kohal. Ma olin kindel, et see on kogemus, mis rikastab mu elu meeletult, annab väärt kogemustepagasi ja paneb elu üle mõtlema läbi uue vaatevinkli. Ja täpselt nii see on olnudki. Eks mul on päris suur FOMO (fear of missing out), aga see on väljendunud rohkem kogemuste tasandil. Nii palju kui võimalik, utsitan end ütlema erinevatele kogemustele „jah“. TÜRS-i juhatus, MVÜK-i üliõpilaskogu, praktika Sotsiaalministeeriumis, välisõpingud, EPSA (European Pharmaceutical Students’ Association) kontaktisik ja muud nipet-näpet on mu kolme ja poole ülikooliaasta sisse mahtunud just suure uudishimu tõttu.”
Kuidas sa tunned, et vahetusaasta on sind arendanud?
“Vahetusaasta on peale erinevate seikluste, reisimise, uute sõprade ja inglise keele arendamise olnud oluline verstapost iseenda tundma õppimisel. Uus keskkond viskab kiiresti mugavustsoonist välja ja just seda oligi mulle vaja, et leiaksin uusi ideid ja mõtteid. Ma olen õppinud enda eest paremini hoolt kandma – oskus, millest oli mul vajaka. Ma arvan, et kui rohkem tudengeid läbiksid osa õpingutest välismaal, oleks meil rohkem sallivust ning oluliselt rohkem häid ideid, mida kodumaal realiseerida.”
Küsimusele, kas Eestisse tagasi tulles on tal taaskord plaan juhatusse kandideerida, on vastus kindel ei, sest sellest võimalusest peavad kinni haarama järgmised aktiivsed proviisoritudengid ning temal endal on aeg otsida järgmiseid väljakutseid. Siiski on TÜRS-is oldud aja jooksul juhtunud palju naljakaid ja meeldejäävaid seiku, mida mäletada. Sellised mälestused on Reelika jaoks näiteks EPSA (European Pharmaceutical Students’ Association) konverentsidelt. Ometigi toob ta välja, et TÜRS-i kõige toredamad mälestused seostuvad ikka kaasliikmetega – olgu need maailmamuutvad vestlused saunalaval või väsimusest koomiliseks muutuvad koosolekud juhatusega.
Reelika on alati silma paistnud oma suure aktiivsuse ja osavõtlikkusega – mis teda motiveerib?
“Ilmselt on see kirg oma eriala vastu. Minu puhul peab alati paika mõte „tee seda kirega või üldse mitte“. 11 aastat oma elust tegelesin aktiivselt rühmvõimlemisega. Vigastustega „pensionile“ jäädes astusin gümnaasiumisse, kuid sealt ma omale südamelähedast teemat ei leidnud. Ma olin pigem tagasihoidlik ja aktiivne vaid Miilangus, kooli ajalehe toimetuses. Proviisoriõppesse astudes sain koheselt aru, et olen oma koha leidnud ja sealt sai minu aktiivne elustiil jätku. Tuleb leida enda rada, võtta julgus kokku ja haarata võimalustest kinni!”
autor: Marit Kobakene