Programm Noored Kooli otsib uude lendu hakkajaid noori, kes tahaksid veeta järgmised kaks aastat mõnes koolis õpetades. Sellest rääkis meiega Kristjan Lukk, kes töötab praegu õpetajana.
Kristjan Lukk on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja riigiteaduste vilistlane, Noored Kooli 9. lennu osaleja, Tallinna Arte Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ja ajaloo õpetaja ning Tallinna Linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige.
Lukk oli aktiivne juba tudengina, mil kuulus näiteks Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse. Just nimelt üliõpilasesindusest sai ta tõuke, et osaleda Noored Kooli programmis.
Kuidas sattusid Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse ja mida seal tegid?
“Gümnaasiumi lõpus sain aru, et ma ise võin ka midagi mõjutada, kui esimest korda Riigikogu valimistel käisin. Ülikooli tulles sattusin kõigepealt sotsiaal- ja haridusteaduskonna üliõpilaskogusse. 2012. aasta kevadel kandideerisin üliõpilasesindusse ning esimese asjana mõistsin seal kõrghariduse olemust ja kuidas see süsteemina toimib. Tänu sellele hakkasin hariduse rolli inimese elus rohkem mõtestama. Sain aru, et nagu õppeainetes on õpiväljundid, mida saavutada, siis on ka süsteemil mingi eesmärk, milleni jõuda. Kui inimene lõpetab kooli, on ta võimeline tegema oma erialal kõike, mida temalt eeldatakse, ja rohkemgi veel. Mõistsin seda, aga samas hakkasin ka kahtlema. Esimese TÜÜE aastaga saingi teada, mis on minu võimalused millegi ära tegemiseks. Teisel aastal ei olnud ma enam idealist, vaid pettunud pakutavas hariduses. Tänu üliõpilasesinduse tööle õppisin ütlema, et asjad on halvasti, nii, et keegi ei solvu. Samuti andis see mulle julguse sõna võtta. Suurem osa tolleaegsest üliõpilasesinduse seltskonnast oli motiveeritud midagi tegema ka siis, kui see edu ei toonud. Isegi kui me põrkasime vastu õppejõudude ringkaitset, tundsime end ikkagi selle väärilisena, et kaasa või vastu rääkida. Miks ma praegu tahan igal pool sõna võtta, olgu tegemist ühiskondlike või hariduslike teemadega, ning miks ma üldse Noored Kooli programmis olen – sellepärast, et ma sain julguse selle tegemiseks.”
Kas ajakirjanduse eriala lõpetamine on sinu isiklikus arengus suuri positiivseid muutusi toonud?
“Kõige olulisem asi, mida sotsiaalteaduslik haridus mulle on andnud, on kriitikavõime – allikakriitilisus ja ühiskondlik kriitilisus. Kahtlemine selles, mida sulle ette söödetakse.”
Kaasa arvatud see, mida ülikool sulle pakub?
“Jah! Ülikooli mõttes on see nagu backfire – sind õpetatakse kriitiliselt mõtlema ja ühel hetkel mõtled hoopis ülikooli kohta kriitiliselt. Ajakirjanduse õppimine andis ka palju häid tutvusi. Ilma selleta ei saaks ma näiteks laiadele massidele rääkida, milline alustava õpetaja teekond on [Kristjan kirjutab umbes korra kuus Eesti Päevalehte koolieluteemalist kolumni – HLK]. Poleks retoorikat ega kanaleid, sidemeid ega võimalusi.”
Millal ja kuidas jõudis sinuni idee kandideerida Noored Kooli programmi?
“Mõte tuli mulle kuskil kolmandal õppeaastal. Kuulsin programmist ja mõtlesin, et pärast õpingute lõppu võiks sinna kandideerida. Esiteks tundus see põneva väljakutsena ja teiseks polnud ma kindel, kas tahan edaspidi ajakirjandusega tegeleda. Ma ei teadnud ka seda, mida riigiteaduslike teadmistega peale hakkan [Kristjan kaitses bakalaureusekraadi nii ajakirjanduses kui ka riigiteadustes – HLK]. Kolmandaks olin ma hariduskriitikat palju lugenud ja sellest kuulnud ning tahtsin hariduselu seestpoolt näha ja seda parandada. Tõtt-öelda ei olnud mul ühtegi plaani juhuks, kui ma programmi ei pääse.”
Kas enne programmi kandideerimist oli sul õpetajakutse suhtes teatav eelhoiak?
“Mul ei olnud negatiivset hoiakut. Mu ema oli kunagi õpetaja ja ka sugulased on sellega tegelenud. Olen seda alati oluliseks ametiks pidanud. Kui mul kriitikameel tekkis, tuli mõte kas või enda sõpruskonnas õpetajakutse mainet parandada. Küll sotsiaalteadusi õppinud siidikäpp leiab endale töö! Kuidas minu arvamus töö käigus muutunud on? Eks see seisukoht ole mul ikka, et õpetamine on oluline asi.”
Kas õpetajakutse maine on üleüldiselt ühiskonnas muutunud?
“Mulle tundub, et on. Viimasel ajal on päris palju haridustemaatilisi kirjutisi ilmunud, mis näitab, et ühiskondlik tellimus on olemas. Aga võib-olla olen ma asjas liiga sees. Kui vaadata asja riiklikul tasemel, siis ükskõik missugust retoorikat poliitikud ka ei kasutaks, sümboliks on ikkagi ainult palganumber, mis lõppude lõpuks näitab suhtumist. Selle põhjal ei saa öelda, et erilisi muutusi oleks toimunud.”
Mis on sind koolis positiivselt üllatanud?
“Õpilased on nii andekad! Nendega saab iga päev koostööd teha. Alguses ma ei teadnud, mida 4. või 5. klassist oodata, olin pigem kahtleval seisukohal, aga isegi nii noored õpilased on andekad ja targad. Nendega saab igasugustest tõsistest asjadest rääkida. Nad oskavad kaasa rääkida ja arutleda. Iga päev juhtub midagi uut. Isegi kui samal päeval on paralleelsete klassidega kaks samateemalist tundi, siis ei ole need samasugused tunnid.”
Kui nii paljude asjadega korraga tegeleda, kuidas sa oma vaimu erksa ja mõtte selgena hoiad?
“Kes teeb, see jõuab. Jube klišee, aga just nii see on. Aga mis mind erinevate tegevuste ja valdkondade vahel tasakaalus hoiab on see, et ma alati mõtlen, mis kasu see mulle annab. Tasakaalus aitab hoida ka teadmine, et ma olen ise kõik tegevused valinud eesmärgil, et nendest on kasu. Mis kasulik ei ole, selle jätan tasakaaluvõrrandist välja. Teadmine, et millegi tegemine on minule ja teistele hea, ongi asja võti. Kui ma vahel mõtlen, et tahaks koolitööde parandamise asemel sporti teha, siis nii ma ka teen. Tunde pole võimalik lõpmatuseni planeerida, sest ühel hetkel tekib küllastushetk. Ei tasu ennast hulluks mõelda. Noorel õpetajal on palju võimalusi, et läbi põleda.”
Millises rollis sa ennast tulevikus näed?
“Kahe aasta pärast tahaks juba lapsevanema rollis olla. Aga elukutse mõttes ei oskagi öelda, ma pole seoses õpetajaametiga plaane teinud. Ma ei tahaks elu lõpuni õpetaja olla, aga kauem kui kaks aastat küll. Ma olen seda meelt, et tuleb teha seda, mis meeldib.”
Vaata ka: www.nooredkooli.ee/
Hanna Linda Korp