Merilin Raudna-Kristoffersen: “Looduse tundmine on võti inimeste keskkonnakäitumise parandamiseks.”

Merilin Raudna-Kristoffersen on keskkonnaaktivistist, kes on oma rohelise mõtteviisiga jõudnud igas vanuses huvigruppideni ning teab, kui suur jõud peitub organisatsioonide omavahelises koostöös. Merilin on eest vedanud 2019. aasta aprillis toimunud Keskkonnanädalat, Tartu kõrgkoolide üliõpilasorganisatsioonide ühisprojekti ning Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduses rohelise ülikooli põhimõtete koostamist.

Tänavu mais pälvis Merilin OLE ROHKEM. Auhindade aasta tudengi tiitli. 

Kuidas sa ennast kirjeldaksid?

Alustan sel sügisel bioloogia magistriõpingute viimast aastat. Üks mu põhiväärtusi on keskkond ja selle hoidmine. Teen igapäevased valikud just sellest lähtudes. Kuna see teema on mu jaoks nõnda südamelähedane, olen leidnud mitmeid võimalusi, kuidas ennast teostada ja maailma parandada. Olen väga õpihimuline ja mulle meeldib ennast pidevalt arendada. Igasuguste koolituste ja sündmuste puhul, mis vähegi huvitavad tunduvad, on mul alati fear of missing out, seega satun sellistele ettevõtmistele tihti.

Sinu ettevõtmised eelmisel õppeaastal on muljetavaldavad. Kuidas ja millal sa aktiivsusepisiku külge said?

Seda on üsna raske öelda, millal täpselt pisikuga nakatusin. Juba väiksena käisin lauluvõistlustel ja võtsin osa kõikvõimalikest joonistusvõistlustest ning vaba aja tegevustest. Põhikooli ajal olin vabatahtlik Toidupangas, gümnaasiumi ajal käisin YFUga vahetusaastal. Seal kohtusin vabatahtlikega, kes olid juba vahetusaastal käinud ja mäletan, et 17. aastane Merilin mõtles: “Vau, tahaks ka juba nii lahe, julge ja aktiivne olla…”. Pärast vahetusaastat olin YFUs vabatahtlik, hiljem veel Eesti Rohelises Liikumises ja Tartu Loodusmajas – kahes viimases juba siis, kui keskkonnakaitse oli kujunenud üheks mu domineerivamaks väärtuseks.

Kindlasti olen tänulik oma vanematele, kes on väga aktiivsed olnud nii vabal ajal kui ka ühiskondlikult ja suunanud mind igast võimalusest kinni haarama. Aktiivseks nooreks saamise protsess on ilmselt olnud üsna pikk. See kulmineerus eelmise aastaga, mil otsustasin kandideerida Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi (BÜS) juhatusse ja sain teada, kui palju on võimalik teha.

Kuidas on tudengiorganisatsioonid sind arendanud?

Ülikooli esimesel aastal astusin BÜSi ja Tartu Ülikooli Looduskaitseringi. Liitusin organisatsioonidega, et nende korraldatud sündmustest osa võtta ja sõpru leida. Esimesed kuud ülikoolis olingi iga päev mingil sündmusel – filmiõhtul, mälumängul, seminaril. Kogu aeg oli väga huvitav, kohtusin paljude inimestega ja sain palju uusi teadmisi.

Magistriõppe esimesel aastal otsustasin kandideerida BÜSi juhatusse. Varem olin  pigem lihtsalt osaleja, mitte panustaja. Juhatusse kandideerimisel mõtlesin, et miks mitte võimalusest kinni haarata ja “saada juhtimiskogemus” ning “arendada ennast viisidel, mida koolipingis ei õpetata”, nagu reklaamiti. Kõik see juhtuski. Juhatuses sain endale finantsjuhi rolli ehk pidin haldama Seltsi pangakontot, koostama ja maksma arveid, planeerima Seltsi eelarvet, koostama majandusaasta aruannet. Algselt täiesti võõras maailm minu jaoks, aga sain hakkama ja omandasin väga kasulikke oskuseid. Huvitav oli tunda seda vastutust, et kogu Seltsi rahaasjad on minu hallata.

Juhatusega tegelesime veel pidevalt Seltsi arendamise ja juhtimisega. Lisaks lõin BÜSis keskkonna töögrupi. See oli täiesti uus kogemus, minu ülesanne oli alustuseks leida töögruppi inimesed, panna paika töögrupi eesmärk, seejärel planeerida tegevusi, kutsuda kokku koosolekuid ja neid läbi viia. Ausalt öeldes ei olnud sugugi keeruline, pidi lihtsalt kätte võtma ja pihta hakkama.

Oled olnud just keskkonnateemaliste projektide eesotsas. Kuidas muutus keskkond sinule oluliseks teemaks?

Olen kogu elu väga palju vaba aega õues ja looduses veetnud. Juba väiksena käisin vanematega tihti looduses matkamas. Usun, et looduse tundmine ja arusaam, et me kõik oleme osa loodusest, on võti inimeste keskkonnakäitumise parandamiseks. Mu pere on kogu aeg võimalikult säästlikult ja keskkonnahoidlikult elanud, seega on see mulle lihtsalt külge jäänud.

Mingil hetkel hakkasin märkama, et kõik teised inimesed ei ole sugugi nii keskkonnasõbralikud. Nooremana ma ei mõistnud, kui suur probleem see maailmas tegelikult on. Enne ülikooli tegelesin pigem oma valikute ja käitumise parandamisega, aga tudengi- ja keskkonnaorganisatsioonides vabatahtlik olles mõistsin, et võin maailma muuta ka veidi suuremas mastaabis. Igas valdkonnas tegutseda ei jõua, seega otsustasin, et elu (sarnaste eluvormide) jätkumine Maal on minu jaoks kõige tähtsam.

Üliõpilased ise on viimasel aastal mitu korda tõstatanud arutelu, kuidas liigne aktivism viib vaimse tervise halvenemise ja läbipõlemiseni. Kuidas sina suhtud sellesse – olla rohkem või olla vähem?

Liigne aktivism ei ole lahendus, seda tuleb harrastada mõõdukalt. Ei tasu üritada kogu maailma päästa ja igal rindel aktiivne olla. Muidugi olen isegi kogenud, et raske on ära öelda projektidest või võimalustest kartuses, et aega pole, aga  peab endaga aus olema ja meelde tuletama, et tegelikult peaks õppimine olema meie kõige tähtsam töö. Tudengiorganisatsioonides on kõik väga toetavad ning midagi ei juhtu, kui palud kellelgi teisel oma ülesandeid täita. Muidugi on palju vastutust, kuid kogu aeg ei jõua ka aktiivne olla. Tähtsam on ennast hästi tunda.

Milliseid soovitusi annaksid sa ülikooli astuvatele tudengitele, et tudengielust maksimumi võtta, kuid samal ajal ennast mitte tühjaks joosta?

Soovitan kindlasti õppimisele lisaks midagi veel teha. Tartus on nii palju võimalusi ennast teostada ja arendada. Tasub mõtestada enda väärtuseid ja tegutseda nendest lähtuvalt. Leida enda ümbert sarnaselt mõtlevaid inimesi ning nautida nendega koos olemist. Ja kõike ei tasu liiga tõsiselt võtta, fake it ‘til you make it. Ülikool on parim aeg erinevate asjade proovimiseks ja kogemuste saamiseks.

Toimetajad: Joanna Kurvits, Karmen Kukk