Riigiteaduse Selts (RTS) lõimib riigiteadusi ühiskonnaga laiemalt, tutvustades seda koolides, luues sidemeid avaliku ja kolmanda sektoriga ning Eesti eri ülikoolide riigiteadlaste vahel, annab oma panuse riigiteaduste eriala ja õppekava arendamisse ja korraldab üritusi, mis on suunatud nii seltsi liikmetele kui ka Tartu Ülikooli riigiteadlastele laiemalt. Tegevuste elluviimiseks on loodud neli toimkonda: üritused, Poliitikalabor (PL), esindus ja sisekommunikatsioon. Riigiteadlaste mõtteid, tegevusi ja kogemusi kajastatakse oma häälekandja, Poliitikalabori kaudu.
Kuidas juhtida organisatsiooni? Millised viisid on tõhusad ning toimivad? Poliitikalabor on oma tegutsemisaja jooksul katsetanud mitmeid erinevaid variante ja jagab nüüd meiegagi sellel teekonnal saadud teadmisi.
Kuigi konkreetselt seda nime kannab ainult üks Riigiteaduste Seltsi toimkondadest, on Poliitikalabor suurepärane peegeldus sellest, kuidas seltsi eri osades on võimalik katsetada täiesti erinevaid juhtimisviise. Esinduse toimkond on olnud üles ehitatud kui instituudi nõukogu üliõpilasesindaja positsiooniga seotud „päritav“ monarhia[1], ürituste toimkond kui suletud-oligarhiline (ehk selle liikmeks astumisele on seatud kõrged lävendid) valitav monarhia, sisekommunikatsioon samuti nagu valitav monarhia, ainult et kõigile avatud. Poliitikalaborit on aga algusest peale püütud üles ehitada kui võimalikult selget peegelpilti demokraatia ideaalist. Praegust mudelit on juurutatud nüüd juba umbes poolteist aastat ning võib olla õige aeg heita pilk tagasi ning kaaluda, mis on väärt säilitamist ja mis muutmist.
Pilk minevikku
Poliitikalabor loodi 2017. aasta kevadel kui meedium kogumaks ja vahendamaks riigiteaduste tudengite kogemusi ja arvamusi. See sai alguse lektor Alar Kilbi üleskutsest, millele vastas ~10-liikmeline algatusrühm, mille liikmetest enamik on nüüdseks oma õpingud riigiteaduste õppekaval lõpetanud. Kiiresti sai aga selgeks, et oma funktsioonidelt ja ülesehituselt jääb Poliitikalabor liialt piiratuks: kuigi selle liikmeskond kasvas ning see korraldas tänu Joanna Kurvitsa ja Kristel Jakobsoni pingutustele ka nii mõnegi ürituse, ei olnud see piisav, et kõnetada kõiki riigiteaduste tudengeid. Seetõttu kutsus see Joanna Kurvitsa juhtimisel 2018. aasta jaanuaris kokku Asutava Kogu, mis oli avatud kõigile Skytte instituudi tudengitele ning mille töö lõpptulemuseks oli Riigiteaduste Selts. Poliitikalabor muutus RTS-i protokehandist ja iseseisvast organisatsioonist RTS-i toimkonnaks.
Kui jätta välja ükskikud muudatused, võib Poliitikalabori juhtimisvormide ajaloo jaotada kolmeks: anarhiliseks, monarhiliseks ja demokraatlikuks. Anarhilisel perioodil ei olnud ühtegi ametlikku juhti (kuigi esileküündivaid liikmeid oli küll, nagu igas koosluses) ning töö käis põhimõtteliselt liikmete isikliku innu ja algatustahte pinnal soovist saata korda midagi enneolematut meie instituudi ajaloos. Tol ajal oli üldse vähe spetsialiseerumist ning kõik tegelesidki kõigega – kes tahtis, kirjutas, kes jõudis, toimetas. Koguneti spontaanselt, arutelu tuleviku üle oli üleüldine. Rohkemat ei olnud vaja ning me tulime väga hästi toime.
Kes soovib aga rajada midagi püsivat, ei saa loota ainult isiksustele ja emotsioonidele, vaid peab leidma viise institutsionaliseerimaks tegevusi esialgse sihi saavutamiseks – seda teab vast igaüks, kes on näinud mõnd tudengiorganisatsiooni tõusmas ja langemas. Sama oli Poliitikalaboriga: oluline osa selle tuumikust liikus pärast Asutava Kogu laialiminekut edasi Riigiteaduste Seltsi juhtima või teistesse toimkondadesse ning oli oht, et Poliitikalabor võib vajuda järelkasvu puudusel ja olemasolevate liikmete väsimisega hämarusse. Sellistes tingimustes tõusin ma selle juhiks.[2]
Kuigi anarhism on mulle sümpaatne, kartsin, et sellest ei piisa. Iga ühendus vajab kedagi, kes hoiaks silma peal selle toimimisel ning tegeleks aktiivselt selle püsimajäämise ja edasiarendamisega. Parim, mida teha, oli võimalikult vähe riivata esialgseid vabaduse ja võrdsuse põhimõtteid, millele PL oli rajatud. Võtsime aluseks idee olla juht ja juhitav kordamööda. Kõik soovijad pidid mingil hetkel saama osa juhtimisest, mistõttu sellele positsioonile sai liisuga (liisk kui juhuse kehastus võrdsustab kõik) lühikeseks ajaks (alguses üks kuu, hiljem kaks kuud korraga), ent juhi võim piirdus koosolekute päevakordade ettevalmistamise, kokkukutsumise ja juhatamise, toimkonna eesmärkide ja ülesannete täitmise seiramise ning toimkonna esindamisega. Lõplik otsustusõigus oli aga liikmeskonnal tervikuna, kelle enamuse toetust oli vaja kõigi sisuliste otsuste juures. Monarhilise perioodi lõpuks saab lugeda maikuud, mil liisu teel valiti PL-i uueks juhiks Andres Reimann.
Mida muuta?
Ühest küljest võib öelda, et Poliitikalabor on selle aja jooksul olnud edukas – selle liikmeskond on uuenenud, iga nädal avaldab see kaks kirjutist ning koosolekud toimuvad regulaarselt. Samas ei ole täit kindlust, kas see on tulenenud uuest juhtimisvormist või selle kiuste ja tänu isiksustele, kes toimkonna moodustavad.[3] Selline otsedemokraatia tähendab ju alati vähemalt kahte ohtu. Esiteks võivad juhipositsioonile tõusta need, kes pole võimelised selle nõudmisi täitma, ning teiseks on tõenäolisem katkema järjepidevus, mida on vaja pikemaajaliste eesmärkide täitmiseks.
Esimene oht pole aga mu hinnangul eriti suur kahel põhjusel. Ühest küljest on see vähemalt osaliselt esile kutsutud taotluslikult, kuna Poliitikalabori mõte ongi anda juhtimiskogemust ka neile, kel seda veel pole – ja on tarbetu oodata kõigilt loomupärast oskust sellega kohe algusest suurepäraselt toime tulla. Teiseks kehtib samasugune oht ka hääletuste puhul, kus (laenates väljendi mu sõbralt ja endiselt kolleegilt Allan Aksiimilt) „valituks osutumiseks vajalikud oskused ei ole samad, mis juhtimiseks vajalikud oskused“. Pigem ongi hääletamise teel juhtide valimine kindel viis tagamaks, et kunagi ei pääseks juhtima need, kel on potentsiaali seda osata, aga kel jääb vajaka oskusest või tahtest ennast „müüa“ selleni jõudmiseks.
Hääletuse teel valitavatel pikaajalistel mandaatidel on veel üks nõrkus: need soosivad pädevuse koondumist väheste kätte, mistõttu on organisatsioon ajapikku seda sõltuvam neist vähestest ning seeläbi ka hapram. Poliitikalaboris aga aitab nii kehvade juhtide, konkurentsivaenu kui ka pädevuse koondumise vastu juhipositsioonile saaja juhuslikkus, tema ametiaja lühidus ning liisusüsteemist ammutatav kogemus, mis peaks pikas perspektiivis olema piisav, et iga liige oleks võimeline toimkonda vajadusel edasi kandma.
Sellegipoolest ei saa väita, et olemasoleval juhtimiskorraldusel pole nõrkusi: üpris tihti on juhid unustanud oma kohustused, jättes nt ette valmistamata eelnõusid, jälgimata, et liikmed täidaksid endale võetud ülesandeid, ning eelmisel sügisel jäid sisuliselt ka semestrieesmärgid vastu võtmata. Samuti on viimase semestri jooksul olnud raske juhte leida, kuna keegi ei avalda otsest soovi neid ülesandeid enda peale võtta. Mulle kui poolpassiivsel liikmele tundus mõnikord, et PL toimib ainult tänu paari inimese kohusetundlikkusele ja inertsile. Ma ei väida seda ei pahatahtlikkusest ega ka eeldades pahatahtlikkust, vaid mõistan, et muude kohustuste korral võib tegevus soiku jääda – see on omane kõigile vabatahtlikele ühendustele. Seda on aga vaja rõhutada, et sõnastada lahendused ja toimkond „ümber seadistada“ nii, et sellist ohtu võimalikult palju minimeerida.
Ehk põhiküsimus on, kuidas saavutada stabiilsus ja professionaalsus, kaotamata demokraatiat. Üllataval kombel võib pakkuda vastuse üks kõige ebademokraatlikumaid institutsioone terves ühiskonnas – kaitsevägi. Las ma selgitan. Kaitsevägi on ühest küljest üles ehitatud nagu matrjoška: brigaad koosneb pataljonidest, pataljon kompaniidest, kompanii rühmadest, rühmad jagudest jne. Kuigi ajateenijaid hoitakse rangelt „rivis“ lõa otsas, on samal ajal ka kõigil neil tasanditel omajagu korralduslikke tahke, mida tegevväelased ise ei soovi teha ning mida nad seetõttu usaldavad ajateenijate enda korraldada, säilitades ainult täiendava seiramis– ja kontrollimisfunktsiooni, kui tahavad.
Üks näide. Kaitseväelased paigutatakse kasarmutesse, kus nad jagunevad omakorda tubadesse (~10-15 inimest) ning peavad neid korras hoidma. Selle jaoks on eraldi positsioon „toa vastutav“, kes jagab ülejäänute vahel ülesandeid, tagab nende täitmise ning annab lõpphinnangu tulemustele. Selle positsiooniga kaaneb aga kaks huvitavat tahku: esiteks vahetub ta iga päev (ehk seda võimu kantakse väga lühikest aega nagu demokraatiale kohane) ning teiseks on ka see pigem juhuse kui tahte järgi määratud. See juhuslikkus on aga korrapärasem kui traditsiooniline liisk, kuna see põhineb tähestiku järjekorral.
See võib olla väärt proovimist ka Poliitikalaboris. Esmapilgul ei muuda see muidugi midagi: endiselt võivad juhipositsioonile jõuda need, kes ei ole suutelised seda koormat kandma. Lähemal vaatlemisel ilmnevad aga sellise korralduse varjatud hüved. Esiteks, kuna juhtide järgnevus on selgem kui puhta juhuse puhul (mida liisk pakub), on ühest küljest juhipositsioonile tõusjatel võimalik ennast paremini oma ülesannetega kurssi viia ja tööks ette valmistuda. Teiseks saab üles ehitada sarnase süsteemi, nagu on Euroopa Liidu Nõukogus, kus iga eesistuja teeb tihedat koostööd eelneva ja järgnevaga. See võib olla piisav tagamaks stabiilsust ja professionaalsust, millest seni on ehk puudust olnud.
Teisest küljest võib see aidata kaasa ka demokraatia aluspõhimõtte – olla juht ja juhitav järgemööda – paremale rakendamisele, kuna kaotab tagasihoidlikule inimesele iseloomuliku tõrke kätt tõsta, kui tal on võimalus millekski soovi avaldada (nt paljastada oma huvi võimu järele, mis tihti on taunitud). Vabaduse ja võrdsuse taotlus oleksid paremini tagatud, kuna senisest suurem osa võib saada seeläbi paremini juhtimisest osa. Nagu ütleks Rousseau (kuigi veidi teises kontekstis), inimest „sunnitakse inimene olema vaba“[4].
Aga mis siis, kui liige soovib vaid „jääda oma liistude juurde“ ehk toimetada, kirjutada, viia läbi intervjuusid jms, aga mitte juhtida? See on valikukoht. Täielik vabatahtlikkus liisus osaleda on viinud kandidaatide puudumiseni ja on ka õõnestanud kõigi juhtimiskogemuse soosimise ideed. Tsiteerides taas Rousseaud: “Üheski tõelises demokraatias pole riigiteenistus mingi eelis, vaid ränk kohustus, millega ei saa kuidagi koormata üht inimest õiglasemalt kui kedagi teist[5].” Juhtimine on demokraatias kodanikukohus, mis lihtsalt vajab tegemist ja mille kandmise koorem kehtib kõigile võrdselt.
Samas peab olema taganemistee ka neil, kes tõepoolest tunnevad, et pole selle vastutuse kandmiseks valmis, võimelised või tahtelised. Ilma selleta võib Poliitikalabor muutuda ühest küljest oma liikmetele ahistavaks ning teisest soosida käegalöövate juhtide esiletõusu. Kesktee võib olla piiratud arvus keeldumisvõimalustes – nt kahes (ehk praeguse juhtimiskestuse puhul enam kui aasta pikkuses) –, pärast mida ootaks ees liikmelisuse peatamine (või seiskamine). Siia on muidugi võimalik juurde mõelda erandeid, aga enamasti, kui pole võimalik täita juhi ülesandeid, ei ole võimalik täita ka teisi ning liikmelisus tuleks endiselt vähemalt peatada.
See reform poleks niisiis täiesti roosiline: ilmselt kaotaks toimkond oma passiivsemates ja halval juhul ka kitsamalt spetsialiseerunud liikmetes, see sunniks rohkem tegelema paberimajandusega (korrastama oma liikmete nimekirja ja hoidma järge) ning muutma ka üht varem vastu võetud põhimõtteaktidest. Samas võib saadav kasu kulu üles kaaluda, kui soovida saavutada elujõulisemat demokraatiat. Loodan vaid, et paremad ajad jäävad ikka tulevikku, mitte minevikku – ja see vajab ettenägelikkust ja tegusid.
autor: Karl Lembit Laane
Artikkel on algselt ilmunud Poliitikalabori koduleheküljel.
[1] Monarhia all mõtlen üksust ühe juhiga, kelle sõna on otsuselangetamisel määrav.
[2] Väga ebademokraatlikult seejuures. Ei mäleta, kas see oli Asutava Kogu või tollase juhatuse mitteametlik otsus, et seda rolli täidaksin just mina. Poliitikalabori liikmeskonnalt ei saanud ma selleks aga mingit muud mandaati kui vaikiv heakskiit.
[3] Mina jäin veel 2019. aasta kevadsemestri lõpuni Poliitikalabori liikmeks, juhendades vajadusel uusi juhte, ning inimesed, kes sellega tolle aja vältel liitusid, kandsid endas samasugust kirge ja indu, nagu oli olnud alguspäevadel.
[4] Jean-Jacques Rousseau. 1998 [1762]. Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Tallinn: Varrak, 34.
[5] Sama: 150.