Rohkem keskpärasust!

Üks. Riidest kotti kandev nooruk, väljaveninud mustriline kampsun, laiad kõrge vöökohaga teksad, suured mustad kingad ja ülespoole keeratud äärega müts. Kaks. Silmapaistvasse kasukasse mähitud neiu. Nahast miniseelik, klubikontsad, siidine pluus. Veatu meik ja täiuslikult säravad juuksed. Kolm. Noor naisterahvas. Pliiatsseelik, kõrge kraega sviiter, suure nahast koti külge seotud väike siidirätik. Juuksed silutud madalasse hobusesabasse. Neli. Hoolikalt sätitud tukaga noormees, Hawaii-lilledega särk, õige pisut lõhkised teksad ja kolme-triibu-ketsid. 

Mis saab neil kõigil ühist olla? On nad kõik tudengid? Võib-olla. On nad kõik sama vanad? Kah võimalik. Mis siis veel? Nad kõik saavad oma riided kaltsukatest. Siit võib teha pisut ennatliku järelduse, et nad kõik hoolivad keskkonnast. Olen selles täiesti veendunud, sest ma ju ise mõtlesin need neli tegelast välja. Sooritades aga isegi juba valdava osa oma ostudest taaskasutuspoodides, oskan öelda, et kõik kirjeldatu on päriseluski võimalik. Sisetunne ütleb, et see pole mitte ainult võimalik, vaid kõik need inimesed on kuskil reaalselt olemas.

Ometi olen veendunud ka selles, et kui oleksin palunud lugejatel teha linnukese selle inimese taha, kes kõige tõenäolisemalt käib kaltsukates, oleks favoriit olnud number üks. Eelarvamused ei piirdu ainult riietusega. Kord kurtsin sõbrannale, et mul pole eriti sellist seltskonda, kes kirglikult keskkonnaprobleemide vastu huvi tunneks ning kes mu entusiasmi eluviiside parandamisel jagaks. Tema andis mulle enda (ja ilmselt mitmete teistegi) meelest väärt soovituse: “hakka rohkem Genklubis käima!” Mõttel kui sellisel pole ju iseenesest häda midagi, teinekord on sealt sõpradega koos täitsa vahva läbi astuda, seal viibides ma aga isiklikku sügavat kuuluvust ei tunne. On üsnagi arvukas seltskond, kes tõepoolest tunnevad ennast Genialistide klubis nagu kodus ja justkui käivad omavahel kokku. Muuhulgas võib tõesti olla neid ühendavaks huviks ka loodushoid. Miks peavad keskkonnateadlikud inimesed just Genis käima? Miks mitte Kremplis, Naiivis või Forrestis? 

Ilmselgelt ei tahtnud mu sõbranna päris seda öelda ning on ka loogilisi põhjusi, miks osa keskkonda austavaid inimesi Genialistide klubisse koonduma kipuvad. Mulle teeb tuska aga see, et kui sõbranna selle soovituse tegi, oli ta peas ilmselt üsna spetsiifiline kujutluspilt. Kuigi jätkusuutlikkus peaks olema kõike muud kui nišiteema, paistab inimeste esimene ettekujutus keskkonnakaitsjast endiselt olevat kas a) fanaatiline ja agressiivne aktivist, b) ninarõnga ja lühikese tukaga alternatiivset muusikat kuulav nooruk või  c) kord aastas pead pesev pidevalt kanepiuimas hipi. Tervest mõistusest lähtudes võiks keskkonnahoid juba ammu olla osa peavoolust, midagi nii tavalist, et muutub juba keskpärasuseks.

Normaalsed inimesed, ühinegem

Uhkelt keskpäraseks kliimavõitlejaks pean iseennastki – mõnel pool olen oma jäetavat jälge oluliselt vähendanud, samas on mul harjumusi, millest on raske loobuda. Mis kõige keerulisem, mul on lähedasi, keda ma pole hoopiski suutnud kestlikkuse vajalikkuses veenda. Sellise “profiili” juures ei pea ma end sugugi üksikuks erandiks. 

Seepärast ongi minu ning veel kuue samamoodi mõtleva noore missiooniks viimastel kuudel saanud kõik need “normaalsed” ja “keskpärased” keskkonnahoidjad Tartu tudengite seast üles leida ning uhiuue, “tavaliste” inimeste keskkonnaorganisatsiooni lipu alla koondada. Sina, kes sa teed oma esimesi väikeseid samme pakendivabal poodlemisel! Sina, kes sa tahaksid lihtsalt kuuluda alles kujunevasse tudengiorganisatsiooni, aga ei pelga selle juures ka midagi head korda saata! Sina, kes sa tahad keskkonda säästa, aga ei tunne ennast päris mugavalt pühendunud veganite või kliimastreikijate seas! Sina, kes sa huvitud keskkonnahoiust, aga ei kuulu keskkonnakaitse ega bioteaduste üliõpilaste hulka! 

Juba uue aasta alguses tahame teid kõiki kokku kutsuda, omavahel tuttavaks saada ja eesseisvale tööle korraliku avapaugu anda. Seega, hoia silmad sotsiaalmeedias lahti, midagi on juhtumas.

Sinu kohvitops ei mõjuta ju statistikat?

Oletame, et eelnev jutt äratas kelleski huvi ja värske, tahtmist täis organisatsioon saabki olema. Ikkagi, tasub küsida, kas sellel kõigel on juba eos mõtet? Alles hiljuti tegi üks Eesti ajakirjanik maatasa kõik kestlike eluviiside järgijate “naiivsed” püüdlused, väites lühidalt, et väikeste harjumuste muutmine on kasutu ning kõik, kes sellest midagi loodavad, näevad tühja vaeva ja pigem toovad kaasa uusi probleeme.

Säästlikud eluviisid on aga selline haruharv nähtus, mille puhul palju keskpäraseid on parem kui vähe täiuslikke. Vähemuses on need, kes arvavad, et peaksime täielikult loomsest toidust loobuma, küll aga saab iga mõistlik inimene aru, et liha toodetakse ja tarbitakse praegu ebanormaalselt palju. Vaevalt on tänapäeva maailmas võimalik lendamist suures mahus vältida, ometigi ei peaks ükski lennukipilet maksma 10 eurot ja nii mõnigi koosolek saaks peetud videokõne teel. 100% prügivabalt elada on kunst ja suur pühendumus, korduvkasutatavate nõude ja kottide tarvitamine aga lihtsalt terve mõistus. 

Naiivselt edasi!

Keegi ei ootagi, et kõigi inimeste kõik riided pärineks alates tänasest vaid kaltsukatest. Samas on vale väita, et teise ringi tarbimine midagi parandada ei suuda. Ilmselt on juba iga teadlik ja vähemteadlik kuulnud, et moetööstus moodustab röögatu osa Maa keskkonnaprobleemist. Kiireks meeldetuletuseks: moetööstus vastutab 10% kogu maailma CO2 tootmise eest ning on suuruselt teine veevarude tarbija.[1] Kui kogu uute riiete nõudlust õnnestuks kasvõi osa võrra vähendada, oleks sellel märgatav mõju. Et vähem toodetaks, on loogiliselt vaja vähem tarbida. Seejuures ei ole eriti kasulik, kui murdosa elanikkonnast riietab end täielikult second-hand kraami, küll aga mõjutaks tööstust näiteks poolte inimeste poole väiksem vajadus kiirmoe järele.

Paberi peal numbreid õhku visata ja statistikaga mängida on hoopis lihtsam, kui murdosagi sellest pärisellu üle kanda. Kahtlane, kas lõppude lõpuks ise tegutsemisega üldse midagi muuta saab… Mina koos sõpradega keeldun uskumast, et ei saa. Jah, ilmselt alguses ei juhtugi midagi märkimisväärset. Ilmselt võimegi iseendid veel mõnda aega võrdlemisi naiivseiks pidada. Samas, kumb on hullem, kas olla praegu naiivne ja tegutseda sellest hoolimata või hiljem, juba lootusetus olukorras südant valutada, et jäi tegutsemata?

autor: Sandra Võsaste