Arvamus

Hei, Rebane! Palju õnne, jõudsidki Tartu Ülikooli. Vinge värk. Kui suudad õppekava läbida nii, et päriselt huvitud õppejõudude antavast infost ning päriselt kuulad, sünteesid ja analüüsid, siis võidki end varsti lugeda maailma eliitnooreks. Eeldusel, et ei joo end vahepeal labiilseks indiviidiks, kes jaurab suust välja ahvimäda. Mitte et joomine üksnes taunitav oleks. Ma ei taha olla patroniseeriv tark, vaga ja elunäinud tudeng, kes hakkab sulle moraali lugema. Olgem ausad, see ei toimi. Sa vahetaks juba lehte või vaataksid, mida kuum sõbranna Instagramis avaldas. Pealegi, kui ma keelitaks sind rebaseaastal joomast, siis oleksin ma ikka kahepalgeline kutt. Aitasin minagi A. Le

“Joome täna õhtul poole rohkem, sest siis on meid järgmisel aastal poole vähem!” kõlasid Henrik Kalmeti sõnad Kinoteatri aastalõpusõus. Sattusin hiljuti järele vaatama eelmisel Arvamusfestivalil peetud arutelu, kus näitlejad vestlesid alkoholitarbimise üle. Seoses alkoholireklaami keelustamise ja kogu selle ümber käiva tralliga on teema jälle tugevalt päevakorda tõusnud. Eestlased on teadagi tarbitavate alkoholikoguste poolest Euroopas esirinnas ja ega tudengkond selles edetabelis allapoole kukkumisele üldiselt kaasa ei aita. Jah, ma olen kuulnud, et klaas veini päevas mõjub südamele hästi, aga on see ilmtingimata vajalik? Kuulsin alles mõned päevad tagasi, et üliõpilaskonna aktiivsete tudengite seas oli arutlusel küsimus kas hea õppimise tavasse lisada

Mis siis saab, kui julgus arvamust avaldada kaob, sest see trambitakse sageli maha. Omaks võetakse üksnes sellised seisukohad, mis ei nõua mõistuselt suuremat intellektuaalset pingutust ja enda mugavustsoonist väljumist. Ideaalis on arvamus iga inimese enda oma ja see ei saa olla vale. Kuid just arvamuse õigsuse aspektist lähevad isehakanud rahva hääle korüfeede – ehk veebiväljaannete anonüümsete kommentaatorite – seisukohad väga sageli tunnustatud arvajatega tulisesse vastuollu. Laitev adekvaatne arvustus ühele või teisele mõttele on muidugi väärt tagasiside kirjutajale ja teistele lugejatele, kuid igal asjal on teatud piir. Piirid jällegi on tehtud selleks, et neid ületada. Neid piire murtakse kõige rohkem erinevates

Kas olete kuulnud lugu arstitudengist, kes ainult õpib, õpib ja õpib, ning kui aega üle jääb, siis  natuke sööb ja harva magab? Või siis linnalegendi, kuidas teised üliõpilased pidutsevad, juuratudengid pidutsevad ja õpivad ning arstitudengid ainult õpivad? Müüdid on toredad, aga need tuleb murda. Arstitudengina julgen kindlalt väita, et vähemalt mina ei tea ühtegi sellist noort arstihakatist, kes sobiks ülaltoodud kirjeldusse. Muidugi me õpime. Õpime kohe väga palju, aga müüdist tuleb kindlasti eemaldada sõna „ainult“. Me teeme nii palju muud ka. Hingame, sööme ja elame peaaegu samamoodi nagu normaalsed inimesed. Lisaks mahuvad meie päevadesse ka pere, sõbrad, töö (mis omakorda

Minna Kuslap Minu ees seisab piltilus kleidis neiu sarmika noormehega, kelle keha katab kapuutsiga pusa ja kelle jalavarjud oleks mõeldud justkui jooksurajale. Taban mõnd vanadaami silmi pööritamas ja ei tea, kuhu endagi pilku peita. Terve etenduse ajal välguvad saalis telefoniekraanid nagu jaaniussid ja etenduse lõppedes jooksevad mitmed mehed ruttu garderoobi suunas, ilma et jõuaks näitlejatele plaksutada. Minu karikas ei vaja rohkem piisku. Teatrikultuur vajab austamist ja tahaksin tõmmata pidurit normide vallalaskmisele. Teater on koht, kuhu saab põgeneda argielust. Kindlasti on enamikul pilt silme ees, kuidas vanasti teatris käidi. Naised keerasid lokirullid pähe, kapist valiti kõige ilusam kleit ja huultele anti