Ühtekuuluvustunnet arendav, pikkade traditsioonidega, läbinisti naiselik ja haritust väärtustav – just selliste märksõnadega annaks kirjeldada Eesti vanimat naisüliõpilasorganisatsiooni.
Möödunud sajandi alguses asutatud Eesti Naisüliõpilaste Selts (edaspidi ENÜS) pidi esimesed kaheksa tegutsemisaastat veetma saladusloori katte all. Tolleaegses ühiskonnas nähti õrnema soo esindajaid sageli eelkõige ema või koduperenaise rollis, mistõttu ülikoolipingis rühkiv naisüliõpilane jäi pigem tagaplaanile ja võis koguni mõjuda võõrana. Kuigi naisi ei immatrikuleeritud ülikooli veel täieõiguslike õppuritena, oli neil siiski võimalik rikastada oma hariduskäiku millegi enama kui gümnaasiumiga.
Näiteks pakkusid õppimisvõimalusi arstiteadust ja loodusteadusi õpetav Rostovtsevi eraülikool ja Jassinski ajaloo-, keele- ja õigusteaduse Kõrgemad Naiskursused. Just sealsete osalejate keskmes formuleerus ühendus, mis pani aluse ENÜSi tekkele. Selts leiab, et asutamine oli üpriski väljakutsuv, ent samas kindla sihiga ettevõtmine. Organisatsioon loodi selleks, et naised saaksid end üdini meestekeskses ülikoolis kehtestada ja võidelda välja võimalus omandada kõrgharidust.
Naisüliõpilasi koondava organisatsiooni rõhuasetus paikneb eelkõige liikmete mitmekülgses harimises ja akadeemilise ühtekuuluvuse tugevdamises. Igat liiget nähakse kui unikaalset indiviidi, kelles peetakse oluliseks arendada silmaringi, tolerantsust, ühiskondlikku aktiivsust ja üleüldist kombestikku. Tähtsal kohal on ka soodsate tingimuste loomine, et kõik liikmed leiaks akadeemilises plaanis mõttekaaslasi ega unustaks samal ajal säilitada individualistlikku omapära.
Olulised pole ainult liikmed
Üliõpilasorganisatsioonid ei keskendu üksnes oma liikmetele, vaid panustavad ka ühiskonda mitmesuguste ettevõtmiste algatamisega. Eesti Naisüliõpilaste Seltsi nimistu ei jää siinkohal sugugi kitsaks. Nad korraldavad mitmeid heategevuslikke projekte koos teiste organisatsioonidega, näiteks veredoonorlus, iga-aastased heakorratalgud “Teeme ära” projekti raames, jõulude tähistamine Tartu Kristliku Noortekoduga ja palju muud. Lisaks on selts korraldanud aruteluõhtuid ja konverentse teemadel, mis võiksid huvi pakkuda nii tudengitele kui ka tervele kogukonnale ja mida enamasti aitavad lahata selle valdkonna spetsialistid. Arutatud on lähisuhtevägivalla, naiste sõjaväekohustuse ja kõrgharidusteemade üle.
Mullu 1. detsembril 96ndat korda toimunud Tartu ülikooli aastapäevaballi idee sündis samuti osaliselt ENÜSi algatusel. Kuigi nüüdseks on ballist kujunenud iga-aastane suursündmus, oli ürituse eelkäijaks hoopis Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumides toimunud akadeemiliste organisatsioonide õhtusöök, mille peakorraldus lasus ENÜSi liikmete õlul.
Koosolekud, kannakeerutused ja kontaktid
Seltsisisene struktuur on kindlalt paika pandud. Iga liikme panus organisatsiooni tegevusse sõltub mitmetest faktoritest, eelkõige isiklikust soovist ja positsioonist. Tavaliselt toimuvad kohustuslikud korralised koosolekud vaid korra nädalas. Kui naisüliõpilane on seltsis ühtlasi ka ametikandja, siis tuleb juhatuse liikmetel kokku saada nädala jooksul kahel koosolekul.
Noorliikmena tuleb osaleda ka noortetundides, kus sukeldutakse põhjalikumalt akadeemilisse maailma ja lisaks õpitakse tundma seltsi ajalugu ja kontseptsiooni. Seega võib öelda, et ühel tavalisel ENÜSi liikmel kulub ühes nädalas seltsile vähemalt üks õhtu (koosolekupäev), noorliikmel vähemalt kaks ja aktiivsemal (noor)liikmel kolm või isegi rohkem õhtut.
Sarnaselt korporatsioonidega on uutel seltsilistel võimalus arendada tantsuoskusi ja lihvida laulutundides häälevoogu. Igaüks saab osaleda üritustel, mida korraldavad nii ENÜS kui ka teised organisatsioonid, ja ka ise kätt proovida nende läbiviimisel. Just seetõttu võib mõnikord ühe liikme terve nädal mööduda seltsi ruumides, seltsiks teised naisüliõpilased.
ENÜS leiab, et organisatsiooniline kuuluvus mängib tudengi elus väga olulist rolli, pakkudes selliseid arendavaid kogemusi, mis auditooriumis istudes osaks ei saa. Seltsi liikmed rääkisid, et tudengiaeg annab nii palju võimalusi ja sellest ajast kujunevad välja ka põhilised kontaktid, mis edaspidises elus võivad osutuda vägagi oluliseks. Erinevates organisatsioonides on võimalik kohtuda inimestega erinevatelt elualadelt, keda iga päev ainult oma loengutes käies ei kohtaks. Tuleviku perspektiivis on tähtsal kohal ka sotsiaalsed oskused ja tudengipõlves on nende arendamine võimalik just mõnes organisatsioonis.
XY versus XX kromosoom
Kuigi ilmselgeid märke soolisest diskrimineerimisest tänapäeva Eestis ei nähta, toob selts esile mitmeid tähelepanekuid meeste ja naiste positsioonist eri maastikel. Täheldatakse, et tööturul esineb alateadlik diskrimineerimine. Näiteks soovituskirja kirjutades omistatakse naistele ja meestele erinevaid sotsiaalseid omadusi. Naisi iseloomustatakse tõenäolisemalt kui töörühmast hoolivaid indiviide, mehi kui väljapaistvaid juhte.
Teistsugune olukord on aga seltsi meelest haridusmaastikul. Kui tööturul on väiksemad võimalused naistel, siis haridussüsteemis tundub olukord olevat vastupidi. Kuna haridussüsteemis töötavad peamiselt naised, siis uuringud on näidanud, et õpetamismeetodid ja testid soosivad sellest tulenevalt ka tüdrukute edasijõudmist. Selle tulemusena on näiteks Tartu ülikoolis mehi ainult 34 protsenti üliõpilaskonnast. Ent üldpildis on mõlema soo esindajate võimalused muutunud ajaga palju võrdsemaks.
Mari-Liis Korkus