Novembris Tartu Ülikooli aumärgiga tunnustatud Hendrik Ehrpais on juba üle kaheksa aasta, õigemi nagu ta ise ütleb “nii kaua, et enam aastaid ei loe”, tegelenud ESTCube’i ja selle arendamisega. Tänaseks on Hendrik ka füüsika doktorant ja Eesti Tudengisatelliidi Sihtasutuse tehniline juht. Kuigi suur osa Hendriku tegemistest on seotud kosmosetehnoloogia projektidega, on ta ise kindlalt kahe jalaga maa peal.
2020. aasta sügisest tunnustab Tartu Ülikool oma liikmeid uute teenetemärkidega. Aumärgi teenis välja ka Hendrik Ehrpais, kelle jaoks oli sellise tunnustuse saamine kindlasti meeldiv ning positiivseid emotsioone tekitav sündmus. Tema sõnul näitab aumärk ka seda, et ta tegemised ei ole märkamata jäänud. Kui aga küsida, kas teenetemärgi saamine on oluline ja motiveeriv, vastab Hendrik: “Olulisus on võibolla vale sõna, ma ei otsi selle aumärgi või mõne sarnase tunnustusega näiteks CV täiustust. Mingid näitajad, mis hindavad, kui hästi ma midagi teinud olen, ei ole mulle kõige tähtsamad olnud. Minu jaoks on alati teadmised olulisemad olnud, seda ka hinnete puhul.”
Tee füüsika ja ESTCube’ini
Füüsikat õppima motiveeris Hendrikut aga populaarteaduslik kirjandus. Otsus astuda Tartu Ülikooli just füüsika erialale tuli peale Stephen Hawkingu raamatu “A brief history of time” lugemist alles gümnaasiumis: “Koolis ei tegelenud ma füüsikaga üldse, aga siis lugesin selle raamatu läbi ja see oli väga põnev, sest see selgitas enam vähem tavainimesele füüsika keerulised küsimused ära. Kogu see teema oli palju huvitavam, kui see, mida ma sinnamaani olin füüsikast kuulnud ja seetõttu otsustasingi füüsikaga tegelema hakata.”
Olles alles väga värske tudeng, sai kohe alguse ka Hendriku teekond ESTCube’is, kui sõber ta koosolekule kaasa kutsus. “Läksin lihtsalt koosolekule kohale, kus räägiti väga tehnilist juttu. Ma kuulasin ja proovisin aru saada umbes 2-3 koosolekut, siis sain juba ülesande ja hakkaski pihta,” kirjeldab Hendrik ESTCube’i algusaegasid, kui veel töötati väikses laboris Tähe tänava füüsikamaja keldris. Selline käed-külge tegutsemisviis sobis Hendrikule hästi: “Mulle endale väga meeldib niimoodi asju teha, kui mul on ümber inimesed, kes teavad millestki väga palju ja saan ise läbi selle õppida. Tekib mingi võistlushimu, et “oh tahaks ka niimoodi osata neid asju teha”. Alguses oli see väga motiveeriv.”
Nüüdseks on füüsika bakast saanud doktorantuur ja ESTCube-1-st ESTCube-2. “Selline ilus pilt Stephen Hawkingu raamatu lõpetamisest selleni välja, et ma nüüd doktorantuuri lõpetamas olen,” nendib Hendrik ise.
Õrn kuid kindel piir töö ja hobi vahel
Kui enamik aega kulub Hendrikul oma projektidega tähtede poole püüdlemise peale, siis tegelikult on ta igapäevaelus kahe jalaga kindlalt maa peal. Näiteks mängib ta oma vabal ajal arvutimänge ja magab korralikult: “Ma mängin palju arvutimänge, liiga palju, aga minu arvates on meelelahutus tähtis. Ma usun sellesse, et küllalt palju tuleb töö kõrvalt ka teisi asju teha ja piisavalt palju tuleb ka magada. Vastasel juhul efektiivsus langeb niivõrd, et ei ole võimalik normaalselt tööd teha.” Peale arvutimängude tegeleb Hendrik oma vabal ajal muu meelelahutuse või hobiprojektidega, mis on seotud programmeerimise ja tehnikaga.
Kuigi Hendrik mainib, et talle väga meeldib oma töö ning ta võib sellesse panustada ületundidega lihtsalt sellepärast, et see on tema jaoks nii huvitav, ei arva ta, et töö on tema hobi. Pigem usub ta, et see ütlus on klišee, sest hobi on miski, mida saab teha siis, kui selleks päriselt tahtmist on. Töö puhul see alati niimoodi ei ole. Töö, kus kogu aeg tahaks ainult rohkem ja rohkem teha, võib muutuda ohtlikuks: läbipõlemine on kiire tulema.
Tulevikuplaanidest ning järgmistest eesmärkidest rääkides mainib Hendrik projekti, mida tehakse Euroopa Kosmoseagentuurile ja mis peaks järgmisel aastal kosmosesse minema: “See on üks väga äge projekt, mille me võtsime ette, kui meil polnud inimressursse, oskusi ega võimalusi seda edukalt ellu viia, kuid otsustasime ikkagi seda teha ning tekitasime vajaliku meeskonna ja oskused. Nüüd oleme nii kaugel, et meile pakuti võimalust see päriselt kosmosesse lennutada, kuigi alguses oli eesmärk lihtsalt laua peale midagi valmis teha. Kindlasti on see meie jaoks väga tähtis, sest tehnoloogiat pole mõtet niisama riiuli peale ka teha. Oluline ongi seda õiges keskkonnas katsetada.”
Õppimine praktikas
Tähtede poole püüdlemine pole tegelikult kunagi Hendrikul eraldi eesmärk olnud. “Seal on pigem olemas see futuristlik inimkonna muutmise aspekt, mis on minu jaoks palju tähtsam kui kosmos ise,” ütleb ta. Suures plaanis loodab Hendrik tuua erinevate teaduslike kontseptsioonide testimisega planeetidevahelise regulaarse liikumise paar aastat ettepoole.
Hendrik leiab, et ESTCube ja selle tiim on tema jaoks ka väljund erinevatele asjadele, mida ta tähtsaks peab: “Esiteks on seal mõnus keskkond, samuti inimesed ja töökultuur on tohutult meeldivad. Teiseks on mulle oluline see, mida me teeme, ning ka see, et tegemist on haridusprojektiga kasvatamaks järgmist generatsiooni inimesi, kes oskavad Eestis tehnoloogiat teha.”
Just haridusprojektid on tehnoloogiat ja füüsikat puudutavatel erialadel tähtsad, et tudengid kogu oma potentsiaali realiseerida saaksid. Oma ala spetsiifiliselt arvab Hendrik, et projektideta, mis ei ole osa õppekavast, on keeruline eriala õppida. Alati tuleks proovida midagi oma pea ja kätega valmis teha, et ka õppimine edukam oleks. Omast kogemusest räägib Hendrik, et ESTCube’iga tegelemine on talle palju kasu toonud: “Mingi intuitsioon tekib kogu selle maailma ümber, mis teeb õppimise lihtsamaks.”
Samuti on tudengi enda aktiivsus Hendriku arvates oluline, et üldse projektis püsima jääda. Aktiivselt projektiga tegelev tudeng peaks mõtestama oma tegevust ja leidma selle, mis teda päriselt huvitab, midagi, mis teda paelub. Sellest oleneb, kas jäädakse projekti panustama või ei ole algne uudishimu siiski piisav. “Tudengitel on mingi huvi olemas ja nad on liitunud selle projektiga, võibolla aga ei ole neil täpselt selge see, miks nad seal päriselt on, mida nad teada tahavad. Ma arvan, et see on täiesti okei: kellelgi ei ole alguses täpselt selge, keegi ei tea,” ütleb Hendrik ja lisab, et selle “oma asja” otsimise juures on just “ole rohkem” sõnum tähtis ning selle järgi näeb ära, kes tahab olla rohkem ning proovida rohkem teha, et leida see “miski”, mis just teda paelub.
Autor: Helene Maria Kikas