Maris Praats: “OLE ROHKEM. võib osutuda ka ole vähemaks.”

Olen Maris. Võib öelda, et tavaline aktiivne tudeng.  Õpin teisel kursusel ning olen vabatahtlik mitmes noorteorganisatsioonis, millest Väike-Maarja valla noortevolikogu ka juhin. Lisaks tegelen palju spordiga ning enesearenguga nagu mitmed teisedki tudengid.

Olen vabatahtliku tööga tegelenud kokku nüüdseks 5 aastat. Kõik algas sellest, kui gümnaasiumi esimesel aastal rahulikult võttes aru sain, et olen millekski enamaks võimeline ning nii saatsin enda esimese kandideerimisavalduse. Peagi sai sellest ühest viis ning 11. klassi keskel olin kokku juba pea kaheksas organisatsioonis. Mulle hakkas vabatahtlik töö väga meeldima ning suure osa enda ajast ja energiast just sellele panustasingi. Organisatsioonides oldud ajal olen õppinud väga palju – ajaplaneerimisest ja analüüsioskusest juhtimiskogemuseni. Kuid eks iga asi muutub mingi hetk rutiiniks ning lõpuks tekib väsimus. Nii ka minul – gümnaasiumi lõpus mõtlesin noorteorganisatsioonide maailmast lahkuda, sest olin juba saanud piisavalt teadmisi-oskusi ning ei leidnud endale kuidagi väljundit. Samuti tundsin, et vabatahtlik töö segas mingil määral koolis käimist, sest pidin tihti kohtumiste pärast koolist puuduma.

Ülikooli alustades viis elu siiski mu ringiga vabatahtliku töö ja tudengi- organisatsioonideni tagasi.  Vabatahtliku töö juurde tõmbab mind võimalus valida erinevate tööülesannete vahel ning töötada just sellel ajal, kui mulle endale meeldib. Samas olen õppinud paindlikkust ning saanud väga palju võimalusi, kogemusi ja oskusi, millest ma muidu oleks lihtsalt ilma jäänud. Näiteks käisin suvel praktikal, kus hinnati eriti just minu kogukonna loomise oskust. Alles sellistel hetkedel olen hakanud analüüsima, kui palju vabatahtlik töö mulle tegelikult andnud on. Olen väga tänulik inimestele, kes mind sellele teele suunasid ning mulle erinevaid võimalusi pakkunud on.

Kõige rohkem on vabatahtliku töö raames muutunud minu suhtumine. Kunagi oli minu jaoks oluline kuuluda paljudesse organisatsioonidesse ja teha igal pool nii palju kui võimalik. Kõik nädalavahetused möödusid kas koosolekutel või üritustel. Nüüd üritan võtta elu veidi rahulikumalt ning naudin enda vabu nädalavahetusi kodus sõpradega aega veetes, puhates või koeraga jalutades ja trenni tehes. Samuti olen õppinud EI ütlema. Algul oli seda kõike keeruline teha, kuid ajapikku tunnen juba ise ära, mis mulle meeldib ja mis mitte.

Nüüdseks valin väga, kuhu ma enda aega panustan. Valin just selle järgi, mis mulle meeldib ning kus näen võimalust areneda. Olen õppinud väärtustama enesearengut, kuid samas ka aega sõprade ja perega ning spordi tegemist. Ennast analüüsides olen aru saanud, et OLE ROHKEM. ei tähenda alati, et peaks olema paljudes organisatsioonides. Minu jaoks tähendab OLE ROHKEM. seda, et kuigi ma tegelen kogu vabatahtliku tööga täie pühendumusega, siis samal ajal võtan aega ka sõpradega olemiseks ning matkamiseks. Seega OLE ROHKEM. võib kohati olla ka ole vähem.

Ei saaks öelda, et minu teekond selleni, kes ma praegu olen, on olnud kerge. Ka minu elus on olnud üpriski palju tõuse ja mõõne, millest on tulnud üle saada. Kõige rohkem aitab enda analüüsimine ning korraks aja maha võtmine. Kuna minul on alati olnud tegevust rohkem kui keskmisel noorel, siis olen tihti pidanud loobuma asjadest, milleks mul enam aega ei ole. Samas olen tohutult õnnelik, et olen saanud katsetada erinevaid tegevusi, sest just nii olen saanud ennast arendada selliseks, nagu ma hetkel olen. Mind inspireerivad seda kõike tegema see hea tunne, mis tekib, kui oled saanud midagi ühiskonna heaks päriselt ära teha, ning minu ümber olevad huvitavad ja erinevad inimesed, kellelt kõigilt on midagi õppida.

Minu soovitused uutele tudengitele:

  • Ärge koormake ennast kohe kõikide asjadega üle – andke endale aega kohanemiseks ning rutiini leidmiseks.
  • Tutvuge uute inimestega ning katsetage uusi asju.
  • Võtke tudengiajast kõik, sest hiljem töö kõrvalt enam nii palju energiat ei ole.
  • Jätke aega ka puhkamiseks.

autor: Maris Praats