Eksperiment

Paari nädala eest hakkasid netiavarustes liikuma pildid ilustatud purgist ja seal sees olevast liivast ning iseäralikust pruunist pallikesest. Kes veidi rohkem uudistas, sai üsna pea teada, et liiv on pärit Omaani kõrbest ja omapärane pallike ei kuskilt mujalt kui 4000 kilomeetri kaugusel elava kaameli seedeelundkonnast. Kui kõrvale jätta küsimus purgi ja selle sisu olemuse kohta, oli populaarseim ühesõnaline küsimus oodatavalt nii mulle kui mitmetele pabula sõpradele, et miks. Sellele vastamiseks tuleb alustada aga tiba kaugemalt ehk paigast, kust idee sai alguse. Fekaalide immuunsed detektorid Välismaal käies pole ma kunagi olnud suur suveniiride fänn. Eksootilised lipud ja külmkapimagnetid tunduvad kuidagi tavapärased,

Ökoloogiline mõtteviis kannab eesmärki jätta endast keskkonna hüvanguks maha võimalikult väike jalajälg ja teha oma valikud sõltuvalt sellest, kui loodusesõbralik on tegevus. Ökoeluviis ei tähenda üksnes hambapesu ajal vee kinnikeeramist või kilekoti vahetamist riidest koti vastu, vaid see mõtteviis avaldub paljudes teisteski eluvaldkondades. Üks kõige ilmsem ja ökoinimese jaoks lihtsamini jälgitavam on tarbimise küsimus. Entusiastlikumad leiavad hea tahtmise korral poest nii ökoloogiliselt toodetud kangast valmistatud riideid, vastava märgistusega olmekaupu kui ka katuse pea kohale, soetades endale ökoelamu. Käesoleva artikli tarbeks me Ukuga savionni küll ei ehitanud, kuid see-eest uurisime, kas ja kuidas õnnestub tavalisel tudengil kooskõlastada rahakoti seis oma armastusega

Kuidas leida unistuste töökoht, saada arstijärjekorras ettepoole või kohtuda inimesega, kellele juba väiksest saati alt üles vaadatud? Mida teha, et saada juuksuris soovitud soeng, tubli soodustus tulevase kodu ostult või kohting inimesega, kes juba pikalt mõtteis mõlkunud? Valem on lihtne. Kõikvõimalike pisikeste ja suurte unistuste täitumiseks, aga ka murede lahendamiseks on lihtne lahendus − küsimine. Küsija suu pihta ei lööda ja kunagi ei tea, milleni üks tagasihoidlik küsimärk juhatada võib. Sellesama moto paikapidavust tõestan järgnevas kirjutises, kus võtsin luubi alla tudengite pea et suurima murekoha – üürikorterid – mida on Tartus teadupärast suuresti vähem kui nende soovijaid. Eksperiment ei seisne

Iga aastavahetus saabub mürtsu ja pauguga ning annab inimestele uut lootust jätta vana selja taha ja olla järgmine aasta parem. Viimase seljatamiseks tarbitakste tihti meelemürke, mis muidu külma eestisugu rahva lõunamaiselt lähedaseks muudab ning annab julgust emmata ka neid, keda muidu võhivõõrasteks peetakse. Istusime sõpradega 30. detsembri õhtul üheskoos ja planeerisime järgmist suurõhtut. Keegi meist ei tahtnud tavapäraselt ühes Rüütli tänava baaris tiksuda ja viimaks varahommikul koju lonkida. Soovisime, et seekordne aastavahetus oleks veidigi põnevam. Iga kallistus pole võrdväärselt magus Enim tegi tuska mõte, et järjekordselt tuleb öisel Rüütli tänaval kallistada hulgaliselt inimesi – poolvõõraid ja tuttavaid –, keda muidu

Kuidas käituda, kui peas keerlevad mõtted viimati kõhtu pistetud šokolaadiruudust, pilk peatub kõhul ning enesetunde parandamiseks isu trenni minna on suur? Lahendus on kaunis lihtne: mine trenni ja higista. Meie mõtted ja soovid muutuvad iga päev, mistõttu ei tohiks olla imelik, kui mõnikord tekib tahtmine tavapärase pallitrenni asemel kaotada kaloreid hoopiski rütmikas rühmatreeningus. Seelik seljas, pole muret, kuid mis saab siis, kui soovin noormehena minna kilosid kaotama kohta, mis pole juba pikemat aega ühtegi meessoost hingelist näinud? Otsustasin minna just sellisesse rühmatrenni ning viia läbi eksperiment, mis näitaks teiste trenniliste, neidude ja naiste reaktsiooni ning suhtumist ainsasse meeshinge ja minu muljet