Juhtkiri

Kui paluda inimestel iseloomustada eestlasi, siis valdavalt saame omadussõnad, mis ei näita meid just kõige positiivsemas valguses. Eks negatiivsed kogemused jäävadki tihtipeale rohkem meelde, aga tegelikult väheke rohkem sõbralikkust ja sallivust ei jookseks mööda külge maha. Kuigi olen alati mõelnud, et eestlased ei ole tegelikult üldse nii hullud, kui meist räägitakse, siis hiljuti olen pidanud natuke vastupidist arvama. On päris hirmus, kuidas viimasel ajal üksteist materdatakse. Näiteks kui Märt Avandist ilmub kusagil mõni artikkel, siis iga jumala kord on seal mõni kommentaar, kus keegi peab uuesti esile tooma tema eestlaste häbenemise väljaütlemist. Hiljutiste Brüsseli sündmuste valguses hakkas aga Eestis üks

Märtsikuus tähistame emakeelepäeva. Selle puhul on paslik rääkida veidike eesti keelest ja selle kasutamisest. Öeldakse, et hea esmamulje on väga oluline, sest selle põhjal kujundatakse arvamus teisest inimesest. Tänapäeval toimub üha enam suhtlusest virtuaalmaailmas. Kui on vaja võõra inimesega suhelda, siis helistamise asemel kirjutatakse pigem e-kiri. Kui näost näkku ei kohtu ja suhtlemine toimub meili teel, siis pean tunnistama, et kujundan oma arvamuse sellest isikust tema kirjutamisstiili põhjal. Kui tekst kubiseb kirjavigadest, siis ei suuda ma inimest eriti tõsiselt võtta. Ma ei räägi siinkohal neist, kelle jaoks eesti keel pole emakeel. Neid austan ma väga, kes püüavad rääkida ja kirjutada

Uus semester on jälle käes ja aeg on pühendada end õppetööle. Ilmselt uue semestri hakul mõtlesid enamus üliõpilasi, et seekord püüavad nad paremini õppida ja mitte jätta kõiki kodutöid viimasele hetkele või üldse lasta neil üle tähtaja minna. Uus semester, vanad lubadused. Enamus meist astus ikkagi ülikooli selleks, et õppida eriala, mis huvitab, ja ammutada endasse võimalikult palju teadmisi selles valdkonnas. Samas rõhutatakse pidevalt, et ülikooliaastad on ilusaim aeg elus ja sellest tuleks võtta kõik, mida vähegi võtta annab. Vahel ilmselt käib peast läbi mõte, et no kuidas ma võtan sellest ajast kõike, kui nii palju on õppida ja teha.

Sandra Saar Kui ma väike tüdruk olin, siis vanavanemad rääkisid mulle pidevalt, et mida vanemaks saad, seda kiiremini hakkab aeg lendama. Kas sa oled vahel mõelnud, et päevad lähevad mööda lausa lenneldes ja iga järgmine aasta tuhiseb veelgi kiiremini mööda kui eelmine? Kuna aastalõpp on kohe-kohe ukse ees, siis on paslik mainida, et küll see aasta sai ikka kiiresti läbi. Kui tsiteerida Savisaart tema kunagises jõulureklaamis, mille maksumus pani pea tiirlema, siis tehtud sai sel aastal küll palju. Vähemalt kui ma nüüd enda aastale tagasi mõtlen, siis võin küll rahule jääda. Mul on kombeks anda ka iga aasta alguses uusaastalubadusi.

Peatoimetaja Sandra Saar See on ilmselt lause, mida nii mõnigi tudeng on viimasel ajal mõelnud. Semester on jõudnud poole peale ja käes on aeg, mis enamikule õppuritest on kõige kiirem. Miskipärast kipub olema nii, et kõik kodutööd, muud toimetused ja mis seal salata, ka kõik need kõikse lahedamad üritused ja peod kuhjuvad ühele ajale. Nüüd ei tea enam mida võtta ja mida jätta, sest kõike ju ka ei jõua.  Jah, ka minul kasvab aeg-ajalt kõik üle pea ja mingiks hetkeks haarab kerge paanika teadmatuse ees. Vaja oleks teha kõike, aga millest ometi alustada. Minu puhul aitab see, kui ma istun

Ei, mitte siin hooaja esimese ajakirja veergudel oma mõtteid väljendada. See on tõtt-öelda üsna hirmus, kuna lõpukirjandist on möödas juba hulk aastaid ja vahepeal pole pidanud oma mõtteid paberile panema. Aga mulle meeldib siin, Tartus. Olles elanud juba mitu head aastat tudengilinnas, kuid alati pigem pealinna tüüpi neiu olnud ja esimesel võimalusel kodulinna pagenud, tunnistan seda endale esimest korda ja ütlen selle ka avalikult välja: jah, mulle juba täitsa meeldib Tartus. Lõpuks ma tunnen, et Tartust on saamas tudengilinna nime vääriv koht, kus nooruspõlve veeta on ütlemata hea. Mis on siis muutunud? Tudengid. Tudengid on pead tõstnud ja hakanud ise