Suhkrust ja jahust ja maasikavahust
Ühtekuuluvustunnet arendav, pikkade traditsioonidega, läbinisti naiselik ja haritust väärtustav – just selliste märksõnadega annaks kirjeldada Eesti vanimat naisüliõpilasorganisatsiooni. Möödunud sajandi alguses asutatud Eesti Naisüliõpilaste Selts (edaspidi ENÜS) pidi esimesed kaheksa tegutsemisaastat veetma saladusloori katte all. Tolleaegses ühiskonnas nähti õrnema soo esindajaid sageli eelkõige ema või koduperenaise rollis, mistõttu ülikoolipingis rühkiv naisüliõpilane jäi pigem tagaplaanile ja võis koguni mõjuda võõrana. Kuigi naisi ei immatrikuleeritud ülikooli veel täieõiguslike õppuritena, oli neil siiski võimalik rikastada oma hariduskäiku millegi enama kui gümnaasiumiga. Näiteks pakkusid õppimisvõimalusi arstiteadust ja loodusteadusi õpetav Rostovtsevi eraülikool ja Jassinski ajaloo-, keele- ja õigusteaduse Kõrgemad Naiskursused. Just sealsete osalejate keskmes formuleerus