Kuigi on teada, et juba 14 aastat kõikide Tartu tudengite sõpra, ulakat koera Villemit, ei kuule just tihti kõva häälega lobisemas, soostus ta selle erilise sügise ootuses siiski veidi meile oma sisemaailma peegeldama. Olin alguses nagu üks korralik kutsikas ikka – sõin, magasin, mürgeldasin – midagi eriskummalist justkui ei meenugi. Mäletan aga selgelt seda hetke, kui üks kamp tudengeid mind väikese koerahakatisena esimest korda linna kaasa võttis. Omaette nali oli juba see, kui nad üritasid kokku leppida, kuidas mind kutsuda – Pitsu, Vello-Vallatu, Mupsik, Tilbik, Rebane, Tupsu, Õllesõber, Põnta, Krinksu. Huh, valikut arvestades…

Pisike ja armas haldjanäoga Kristina Kutsar, kes on pärit Viljandi rohelusest, on nüüd Tartus tudengiorganisatsioonides uusi võrseid kasvatamas. Väiksena jooksis Kristina Viljandi tänavatel ja parkides ning kuigi ta pole selles linnas juba üle kuue aasta püsivalt elanud, peab ta seda siiski kodukohaks ja naudib iga minutit sealses vanematekodus ja sugulaste juures. Ei ole välistatud, et kunagi tulevikus elab ta taas Viljandis. Väga hea põhihariduse sai Kristina Viljandi maagümnaasiumist (praegune Viljandi kesklinna kool) ja edasi siirdus keskharidust omandama Tartusse, Hugo Treffneri gümnaasiumisse. Tüdruku enda sõnul ei olnud ta gümnaasiumiajal üldse väga aktiivne. Põhiliselt tegeles…

Nüüdisaegset Eesti lastekirjanike nimistut sirvides ei saa märkamata jääda selline isik nagu Mika Keränen. Hinnatud sulesepp, menuka “Minu Supilinna” autor ja muuseas ka Tartu ülikooli lõpetanu leidis, et iga tartlasest tudeng võiks oma lugemisvara rikastada, lugedes näiteks Tartu linna ajalugu käsitlevat kirjandust. Miks suundusite õppima Tartu ülikooli just eesti keele filoloogiat? “Eesti keel on ilus keel, eriti Soome taustaga inimesele. Armusin eesti keelde oma Tartu esimesel aastal. Esialgu tulin õppima siia mitte eesti keelt, vaid aiandust. Eesti keelt oli võimalik õppida tasuta, mis oli minu jaoks väga oluline argument. Sain aru, et kui…

Tema iidol on Dumbledore, ideaalne maailm Star Trek ja ta tahab maailmas läbi viia eesmärgirevolutsiooni. Tema nimi on Martin A. Noorkõiv. Kui mõnede inimeste edu teeb kadedaks, siis Martin on selline inimene, kes särab nii eredalt, et seda jagub ka teistele. Pärast temaga kohtumist tekib paratamatult tunne, et kõik on võimalik ja lähme parandame selle maailma nüüd ära. Viimaseid päevi ametis olev Tartu üliõpilasesinduse esimees ei ole oma lennukate ideede jagamisel sugugi kitsi. Lõppude lõpuks, mida rohkem inimesi ühe eesmärgi nimel võitleb, seda parem. Ülikooli tulles ei viinud Martini tee sugugi mitte otse…

“Mis siis, kui ma kukun?” “Mu armas...mis siis, kui sa hoopis lendad?” Sellekuises vilistlaste rubriigis tegin intervjuu Sally Rosenbaumiga, kes hiljuti lõpetas eripedagoogika eriala, abiellus, sai emaks ja sai üle oma toitumishäiretest ning kõike seda põhimõtteliselt aastaga. Minu tee ristus temaga esimesel ülikooliaastal, kui ta hakkas meie kursusele tuutoriks. Juba tollal oli mul temalt palju õppida. Ta julgustas meid ülikooli kõrvalt ka muid asju tegema, olema rohkem. Kuna tema soovitused on ka minu elu oluliselt muutnud, otsustasin ka teile, lugejatele, seda imelist inimest tutvustada. Sally on ülikooli kõrvalt tegelenud vabatahtliku tööga, sealhulgas Tartu…

Kui Terrasel oleks ajamasin, elaks ta Vana-Roomas. Kui ta oskaks veel üht võõrkeelt, siis räägiks ta prantsuse keelt. Kui ta oleks korporatsioonis, oleks ta seal vanamees. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal teist aastat tudeeriv Hendrik Johannes Terras alustas esmakordseid ülikooliõpinguid juba neli aastat tagasi, mil värske keskkooli lõputunnistus pihus, tundus atraktiivseima valikuna Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia eriala. Paraku jõudis ta ühe aastaga selgusele, et valdkond pole päris see õige, ning läks Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenistusse. Kaitseväest naasnuna võttis ta vastu otsuse kandideerida erialale, mis seostuks sotsiaalvaldkonnaga. Esialgu peljatud akadeemilise testi ja intervjuu väga hea sooritus andsid…