Sessiks valmis: tähtajad 101

Mida teab keskmine üliõpilane tähtaegadest? Ilmselt seda, et need eksisteerivad, punane hüüumärk järel. Vist ka seda, et tähtajani on veel aega, küll hiljem jõuab, kuigi see koputab juba ammu uksele… Tundsid ennast ära? Jah, mina ka ning seepärast võtsingi kätte tähtaegade olulisuse manifisteerimise.

Arvan, et ühel üliõpilasel on palju õppida selle kohta, miks tähtaeg päriselt tähtis on, millist rolli mängib tähtaeg kui inimese usaldusväärsuse kajastaja ning selle kohta, et tähtajast kinnipidamine ei ole relevantne ainult hinde või punktide pärast. Ka mina ei olnud kunagi mõelnud, et tähtajale saab suurema tähenduse külge riputada. Kui selle peale aga tõsiselt mõtlema hakata, leiab tähtaja rolli küsimustele vastuseid päris mitmeid.

Tähtaeg kui vastutus

On mitmeid jõude, mis asjad liikuma panevad. Füüsikast ma aga rääkima ei hakka. Ka tähtaeg on jõud, mis ajurakud tööle paneb ja produktiivsusele hoo sisse annab. Just see motiveerib viimasel hetkel ning lõpetab kohustuste edasilükkamise. Tähtajad aitavad ka töid prioritiseerida, tekib mingigi organiseeritus, kui seda juba ei olnud. Tehakse (tavaliselt tähtajale lähim) üks ülesanne korraga ning sellega väldidakse kuhjuvate ülesannete kokkusulamist suureks segaduseks. Ülesanne on hoomatavam ja hõlpsamalt tehtav, kui sajale muule kohustusele korraks mõtlema ei pea.

Oluline on aru saada, et tähtaeg on tavaliselt mitme osapoole vaheline kokkulepe, mille järgi korraldatakse eelnev, kuid ennekõike edasine töökäik. Varasemalt kokkupandud töökava võib olla raske planeeritult edasi teha, kui tähtajast viilitakse. Tähtaeg annab osapooltele teada, mida ja mis ajaks neilt oodatakse, et kõik oleks selge ja arusaadav. Üksteisega arvestamine on ühiskonna elementaarne alustala ning toob kõigile kasu, kui seda päriselt tehakse. Vastupidisel juhul võivad ette tulla inimestevahelised ebakõlad ja üksteises pettumine, eriti kui ootused on seatud kõrgele (nagu inimestel tihti on).

Samamoodi võib kellelegi pettumuse valmistada ka see, kui tähtajast kinni ei peeta, eriti kui ülesanne ei ole osapooltele võrdselt oluline. Hüpoteetiliselt: tehakse rühmatöö ülesannet, kus Mari ei võta oma osa tõsiselt ja tema arvates pole ülesanne tähtis. Teised tiimiliikmed on palju hea lõpptulemuse nimel pingutanud samal ajal, kui Mari tegeleb teiste, enda arvates huvitavamate töödega, millel on samuti tähtaeg lähenemas. Seetõttu ei tegele Mari rühmatööga ja esitab oma osa mitu päeva peale tähtaega. Mari on oma rühma alt vedanud, rühm on pettunud ning nende potentsiaalselt hea tulemus kannatab. Seda sellepärast, et Mari ei pidanud tähtajast kinni.

Tähtaeg kui peegeldus

See, kuidas tähtaegadesse suhtutakse, ütleb palju inimese enda kohta. Kindlasti võib olla ka tõsiseid ja siiraid põhjuseid, miks töö tähtajast üle venib – siis on kõige olulisem omavahel võimalikult hästi kommunikeerida. Üldiselt aga ei tasu tähtaega kergekäeliselt võtta, sest see, kui hästi või halvasti tähtaegu järgitakse, peegeldab inimese usaldusväärsust ja professionaalsust. Rohkem usaldatakse ja austatakse inimest, kes oskab ülesanded õigeaegselt ära teha ning suhtub oma töösse tõsiselt. Eriti tuleb see kasuks akadeemilises ja professionaalses plaanis, kus iga väiksemgi eksimus võib mainele kahju teha.

Samas on kaalul ka inimese kui indiviidi tunded, millele tähtaeg mõju avaldada võib, nii positiivselt kui negatiivselt. Kui tõesti hoolitakse oma tööst, siis võib liiga hiline töö esitamine olla emotsionaalselt rusuv. Endas ja maailmas pettumine on ehk Z-generatsioonile liigagi tuttav, eriti kui edukultus ja pidev surve teha rohkem, paremini, olla võimalikult produktiivne justkui eeldab tohutut vastupidavust ja organiseeritust. Tahes tahtmata mõjutab kas või väikene läbikukkumine enim just kõige tublimaid ja tegusamaid. Siis aga tulebki endale silma vaadata ja prioriteedid paika panna.

Teisest, positiivsemast küljest, on veel mitmeid emotsioone, mida tähtajast kinnipidamine tekitada võib. Kindlasti toob see kergendustunde, kui ülesanne, mis võimalik et juba ära tüüdanud oli, esitatud saab. Mõõdukas pingelangus on igati tervislik. Samuti võib peale õigeaegset töö lõpetamist päriselt endaga rahul olla ja enda üle uhkust tunda. Jah, see on lubatud! Isegi soositud, sest väga kerge on aastal 2020 langeda kõikide suurte maailmaprobleemide laviini alla, kus enesearmastusele õhku ei pruugi jääda. Seda enam peaks igat väiksematki võitu ja saavutust tähistada. Mis võiks olla parem, kui olla enda üle uhke? Ehk aitab tähtaegadest kinnipidamine ennast natukenegi positiivsema ja armastusväärsema pilguga vaadata, sest see on tegelikult see, mis loeb.

Autor: Helene Maria Kikas