Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kuidas eelmise aasta kevad tuli teisiti. Ma olen mõelnud, kuidas märkamatult on sellest möödunud aasta ja nüüdseks oleme oma elu teises koroonakevades. Üks mõte viis teiseni ning sündiski lugu sellest, mida me tudengitena ühest kevadest teise kaasa võtnud oleme.
Praeguseks on vist selge, et täielikku “normaalsusesse” tagasijõudmine võtab aega. Näiteks normaalsus ehk ühistranspordis maskita sõitmine või laulupeo toimumine. Samas näib, et praegu juba elame uues reaalsuses, see ongi uus norm: maskid, 4x rohkem kätepesu, videoloengud ja tudengiürituste igatsus. Sellise elukorraldusega kohanemine on olnud protsess, mis on kestnud juba rohkem kui aasta. Ka tudengitena oleme pidanud selle aja jooksul õppima rohkem kui ainult akadeemilises mõttes. Kuidas on tudengid kohanenud, milliseid nippe leidnud ja millega oma karantiiniaega sisustanud? Sellest nüüd räägingi.
Distantsilt
Vaatame seda tudengi karantiiniaastat lähemalt (või siis ikkagi distantsilt, nagu tänapäeval kombeks). Ehkki esmapilgul tundub, et ühe tudengi argipäev ei erine nendel kahel kevadel eriti palju, võib siiski täheldada palju muutusi. Võtame näiteks distantsõppe: nii üliõpilased kui ka õppejõud on aastaga Zoomis arenenud. Kuigi Eesti on suurepärane e-riik, ei olnud kindlasti e-õpe iseenesestmõistetav nähtus ning selline elukorraldus tuli kõigile ootamatult. Mitte kunagi varem pole terves riigis sellist olukorda tekkinud, kus kõik õpilased istuvad oma isikliku nelja seina vahel arvutiekraani ees ning keegi täpselt ei tea, kui kaua või kuidas edasi. Proovi siis niimoodi kraadi ja diplomit saada.
Prooviti ja saadi hakkama ka. Praeguseks on distantsõpe iseenesestmõistetav ja harjumuspärane, isegi kui aeg-ajalt kontaktõppest puudust tuntakse. Kõik, mida tudengid ja õppejõud teha saavad, on e-õppe võimalikult efektiivselt ja targalt praktiseerimine. Jah, see pakub väljakutseid ja nõuab harjutamist, aga eks seda kriis tähendabki: tulla toime uutes olukordades, kohaneda, adapteeruda. Praeguseks on paljud üliõpilased ja õppejõud Zoomis ja BBBs õiged nupud üles leidnud, videokõne taustapildid läbiproovinud ja käetõstmise kätt tõstmata selgeks saanud. Valdavalt on õppejõud aru saanud, milliseid ülesandeid jagada, kuidas korraldada, et õpilased võimalikult hästi töösse kaasata. Mõned õppejõud julgevad erinevate süsteemidega eksperimenteerida ja on leidnud niimoodi parimad võimalikud variandid veebis seminari või praktika läbiviimiseks. Näiteks tehakse sel semestril videoloenguid ka koolimajas ning seetõttu on ka paremad tehnilised võimalused. Ilmselt kehtib see enim reaalainete puhul: kirjutatakse seinatahvlile, samal ajal näidatakse teisel ekraanil slaide või kasutatakse veel uudsemaid tehnoloogiaid, nagu tahvelarvuti ja puutepliiats, millega on tõhus tehteid kirjutada.
Samas on igal asjal mitu tahku ning endiselt leidub ka lektoreid, kelle veebipõhises õpetamises jätkub arenguks ruumi küllaga. Ka tudengitelt nõuab loengus või seminaris osalemine sel juhul suurt pingutust, sest keskendumine on kodus ilmselt keerulisem kui koolipingis. Eriti kui loeng salvestatakse… Veel eelmisel sajandil ei oleks selline alternatiivne õppevorm võimalik olnud ja ehk on e-õppe võimalus siiski ülim privileeg, mille täit potentsiaali pole me veel ära kasutanud.
Retseptidest
Päevad läbi ekraani ees istumine on kurnav. Oli eelmisel kevadel ja on ka nüüd, selles pole mingit kahtlust. Algne lust ja lillepidu, kui hommikul kell 8 otse voodist pidžaamaga seminari ilmuda, muutub tegelikkuses kiiresti millekski muuks: valutama hakkavad nii pea, kael kui ka selg ning lõpuks on kurnatud terve keha (silmadest rääkimata). Lisame sellele veel liitri sotsiaalset isolatsiooni ja kilogrammi avalike kohtade sulgemist ning saamegi kokku mõnusa depressiivse kompoti, mida üksi oma nelja seina vahel mekkida. Ja ei, see ei ole maitsev ja magus. See on hapu, emotsionaalselt rusuv ja tüütu (kusjuures mingist hetkest isegi introvertide jaoks).
Oma toas kookonis olles tekib justkui liikumatu ruum, kus kõik paigal seisab. On suur oht ise sellesse ruumi oma mõtete ja olemisega kinni jääda. Sellest väljasaamiseks on mitmeid võimalusi. Muide, seda saab edukalt teha ka füüsiliselt ruumist lahkumata, kui teist varianti ei ole. Näiteks koroonaaja kompotist ja retseptist rääkides: eelmisel aastal sai väga populaarseks küpsetamine. Banaanileib ja hapusai on esimesed, mis meelde tulevad, mis eriliselt menukaks said. Ma ei tea, kuidas praegu küpsetamisega on, aga kokkamine tundub endiselt mõnusa tegevusena. On ju toit nii lohutuseks kui ka üheks viisiks, kuidas praegusel ajal “reisida” ja uusi, mitmekülgseid maitseid leida. Ilmselt on aastaga nii mõnigi uus retsept läbi proovitud, kokkamishäkk leitud või lihtsalt rohkem koduseid sooje toite valmistatud. Kusjuures võib distantsõpe sellele ka kaasa aidata: kui tavaliselt loengust loengusse joostes isevalmistatud söögikorraks alati aega ei jäänud, saab nüüd lausa loengu ajal väga edukalt omale maitsva hommiku-, lõuna- või õhtusöögi valmistada (eks see ole muidugi kahe otsaga asi).
Aasta tagasi tegid pusled hiilgava comeback’i. Olen kuulnud, et tudengid lausa vahetasid omavahel puslesid, kui enda omad kokku said. See aasta on pusletuhin vaibunud, kuid see-eest on tudengid leidnud teisi tegevusi, mis vaimu erksana hoiavad: populaarsust on kogunud mediteerimine ja jooga. Kui pusletamine on mõnus tegevus, millega ekraanist eemale saada, kuid mis omakorda ka stimuleerib aju ja arendab keskendumisvõimet, siis jooga ja meditatsioon on need, mis aitavad rohkem enda sisse vaadata. Seejuures on need mõnusad tegevused, mida üksi oma toas teha, kuid mis ei rõhuta selle toa kinnisust. Ja kui üksi ei leia piisavalt motivatsiooni, võib abiks võtta selle kõikvõimsa Zoomi ja sõbrad. Miks mitte korraldada kaastudengitega regulaarne joogaklubi (nagu vähemalt ühes lahedas tudengiorganisatsioonis tavaks on)?
Eks ole aastaga mõtetest läbi käinud ka selline lause, nagu „nüüd on mul lõpuks aega iseendale”. Ühelt poolt on veidi kurb mõelda, et iseendale aja võtmiseks on vaja globaalset pandeemiat. Teisalt on mul hea meel, et vähemalt nüüd seda tehakse, sest see on oluline. Ka tudengitele võib enda esimeseks seadmine kahe silma vahele jääda, sest tudengielu juurde on alati kuulunud pidev sotsialiseerumine ja tihedad üritused. Pandeemia tõttu on nii tudengipäevad, volbriöö kui ka kõik väiksemad kogunemised ära jäänud, pöörane tudengielu ühes sellega. Ehk on see aga teinud ruumi headele harjumustele ja enda eest hoolitsemisele? Näiteks korralik ja regulaarne ööuni, jooksutiirud või hommikuvõimlemine, alkoholipaast? Ja kui mitte, siis tegelikult pole hilja. Teistest hoolimine on endiselt väga oluline: kanname maski ja hoiame distantsi. Samas on täpselt niisama tähtis hoolida endast, oma vaimsest ja füüsilisest tervisest (muide, need käivad käsikäes).
Rabalaulupidu
Mäletate, kui eelmisel kevadel riik kinni pandi ja inimesed veetsid oma vaba aega nii, et läksid kõik korraga rappa? Meemid sellest olid naljakad ja distantsi hoidmine sajaprotsendiliselt ei õnnestunud, kuid matkaliste eesmärk oli siiski kiiduväärt: saada toast välja värske õhu kätte ja näha ilusat Eesti loodust. Ka praegusesse kevadesse on paljud üliõpilased kaasa võtnud teadmise, et õues peab käima. Isegi kui sel kevadel igat Eestimaa raba läbi ei tallata, on siiski oluline ennast ja oma mõtteid õues tuulutada. Praegune passiivne olukord lausa nõuab seda. Kasvõi pooletunnine jalutuskäik päevas võib palju kasu tuua: see parandab vereringet, leevendab ärevust ja aitab nelja seina asemel ka muud näha, tunda. Eriti vahva on praegusel kevadisel ajal, kui loodus tärkab, linn elab ja päike üha pikemalt ennast näitab.
Muidugi võib jalutamise asendada mõne spordialaga, mida on hea õues harrastada. Jooksmine on klassika, kuid nüüdseks on Tartu linnapilti ilmunud ka palju välijõusaale ja korda tehtud korvpalliplatse. Ega muud üle jäägi, kui ilmakindlad riided selga ja õue sportima, sest jõusaalid, ujulad ja võimlad on endiselt lukus. Samuti on veel viimane aega jalgrattad talveunest äratada. Olgu karantiiniaeg või mitte, rattasõit on üks parimaid viise liiklemiseks. Kahju ainult, et Jakobisse või Deltasse väntama ei pea. Ehk järgmisel kevadel? Seniks jääb aga ikka ainult usk (teadusesse ja vaktsiini), lootus (mõistagi) ja armastus.
Autor: Helene Maria Kikas
Menu